Kui ta taas pärast pikka tööpäeva koduuksest sisse astub, jooksevad me kolm last rõõmust karjudes tema poole. Ja ta ei tule koju ainult selleks, et diivanil kartulit mängida või telefonis passida, vaid maadleb nendega, mängib autodega ja viitsib isegi suvel aias kulli mängida. Tal on ka pärast väsitavat tööpäeva energiat, et nendega tegeleda ja ma olen selle eest väga tänulik, sest sel ajal on ka mul võimalik lõpuks korraks hingata.

Siis, kui aeg on voodisse minna, teeb tema kõik n-ö "musta töö" minu eest ära: peseb nõud, rahustab lapsed maha, saadab nad hambaid pesema ja paneb neile vajadusel isegi ööriided selga. Muidugi hauguvad lapsed kogu aeg vastu, aga tal pole sellest sooja ega külma. Ta on alati nagu vana rahu ise, saadab nad magama ja kui kõik on juba vaikne, saan mina teha parima osa: lugeda neile muinasjutte (jah, me ikka veel teeme seda).

Mu kallis abikaasa on alati poolt, kui soovin sõbrannadega välja minna, sest ta teab, et ma vajan seda. Tunnistan, et mina alati nii rõõmus pole, kui ta meid jälle omapead jätab ja teen vingus näo ette. Vahel mõtlen, et kuidas siis üksikemad kõigega veel hakkama saavad? Ma olen oma elu eest nii tänulik.

Mäletan, et vaatasin kord, kui meil veel lapsi polnud, talle otsa ja mõtlesin, et tõenäoliselt olen mina see, kes kogu raske töö lastega ära teeb, aga tuleb välja, et ma eksisin. Ta on suurepärane isa. Muidugi olen ka mina hea ema, aga ma tunnen lihtsalt, et temal tuleb see lihtsamalt. Mu lastel veab väga, et neil selline isa on.

See võiks ju mind kadedaks muuta, aga tegelikult olen ka mina väga õnnelik. Me oleme nagu üks kokkuhoidev meeskond. Tema teeb asju, mida mina ei suuda ja mina saan vastupidiselt hakkama asjadega, milles tema nii hea pole.