Kolme naise lugu: miks meist said üksikvanemad
1. Armukadedus tappis armastuse
Võtsin tablette küll korralikult, aga sain mingi ilge kõhuviiruse, oksendasin ja jooksin kempsu vahet mitu päeva. Ütlesin elukaaslasele, et peaksime igaks juhuks kondoomi kasutama, aga temas ärkas selle peale hoopis armukadedus! No pagan küll, ma ei saanud ju vetsust väljagi, kust ma selle teise mehe oleks saanud, kes mind oksehoogude vahel oleks…
Loomulikult jäin rasedaks, aborti ei tahtnud kumbki ja esialgu tundus kõik laabuvat. korraldasime oma plaanid ümber ja elu läks edasi, kuni ühel päeval rääkis keegi mehe sõber, et tema naine jäi kiuste rasedaks, et ei võtnudki tablette, kuigi ütles et võtab…
Sellest piisas uuteks kahtlustusteks — oli ka paar kuud sünnituseni ja mul tervis kehvake, ei jaksanud lõpuks seda näägutamist kuulata ja ütlesin vihaga, et jah, muidugi ma jätsin tabletid võtmata ja lapse isaks lasen sünnitunnistusele kirjutada hoopis Robert!
Nii minust üksikema saigi, kolisime lahku veidi enne sünnitust.
Ja ausalt öeldes pole kordagi kahetsenud, sest armukadedus on rikkunud ka kõik mehe hilisemad suhted.
Nüüd on laps juba suur, esialgu saime vanaema-vanaisa abiga kenasti hakkama, paar aastat hiljem kohtasin oma praegust meest, kes lapse lapsendas. Otsisime poja soovil korra issi ka üles ja korraldasime “juhusliku” kohtumise. Poeg oli siis juba 15 ja tahtis ise otsustada, kas ja kui palju temaga suhelda. Esmamulje kohtumisel oli ebameeldiv ja poiss otsustas, et ei, seda meest pole küll vaja meie ellu segada.
Vahetasime temaga paar lauset, oleks ta lapse kohta küsinud, siis ma ei tea mida ma oleks vastanud, aga õnneks ta ei teinud poisist eriti väljagi.
2. Olen liiga iseseisev ja mul puudub hirm hakkamasaamise ja homse päeva ees
Algul on suhetes kõik ilus, kuid pikapeale tulevad varjatud vead välja ja ma polnud nõus vale või pettuse olemasolul suhteid jätkama. Kuna olen jõudnud sellesse ikka, kus on viimane aeg last saada, siis otsustasin nad endale sünnitada. Tore oleks ju olnud leida mees, kes kõrval toeks olnud ja pere loonud…
Nüüd pean paar aastat pausi suhetest ja pühendun laste kasvatasmisel. Parim, mis minu elus juhtunud on…
Võib-olla on takistuseks olnud ka see, et mul endal kõik olemas: maja, liisinguta auto ja muu pudipadi, mida tavaliselt koos soetatakse ja kuust kuusse järelmakse plekitakse. Mul seda pole olnud. Seega ei sidunud mu eelmiseid suhteid need mured ja vaevad, kuna neid lihtsalt polnud. Tundub, et häda ja viletsus, abivajadus ja abitus on need, mis suhteid koos hoiavad. Mulle tuli kahjuks liigne iseseisvus ja hakkamasaamine ning muretus homse päeva suhtes. Puudub ka hirm, mis on paljude inimeste viis päevast päeva elamiseks ja eksisteerimiseks.
3. Mees valis eksnaise
Lugu tavaline: Kooselu natuke alla 12 aastat (kui seda just kooseluks nimetada saab-mees 9a Soomes elanud, iga nv kodus). Tütar saab suvel viieaastaseks. Omame maja 50/50 (abielus ei ole, kuna minu jaoks oli see tähtis enne lapse saamist, nüüd siis kevadel tehti ettepanek, võtsin küll vastu, kuid kripeldusega) Materiaalselt sõltuv ei ole, palk ja muud tulud piisavad, et elada vägagi lahedat elu.
Nüüd siis teemast. Juba aastake-kaks on meie kodune elu olnud niivõrd-kuivõrd keeruline. Täis torisemist, üksteise kallal virisemist ning ignorantsust. Mehel on kogu meie koosoleku aja olnud tõsised voodiprobleemid ning eks see minupoolne rahulolematus (rahuldamatus) mängib siin ka korralikku rolli (kestab max 10 sekundit). Esialgu arvasin, et põhjus minus, kuna töö-kodu-suur maja ja maa-laps-pubekaeas koer jne võtavad kogu mu jõu ning nädalavahetusel lihtsalt tahaks “olla”. Mehel lube ega autot pole ning olin ka “taksojuht” enamus ajast. Korralik planeerimine ning logistika käis 24/4 ja tunnistan… ma lihtsalt väsisin.
Aga siis üks hetk… Sisetunne ütles, et peaks mehe Facebooki vaatama ning sealt leitu šokeeris mind niivõrd, et lahku läksime samal ööl. Minu mees, keda usaldasin ning austasin kui korralikku tööinimest, kes pere nimel teeb seda mida teeb, meelitas-keelitas-flirtis oma eksaisega, kes hiljaaegu läks lahku oma abikaasast.
Tundsin end kui kalts — jalge alla tallatud kalts.
Kuid nüüd, mõni aeg hiljem, olen avastastanud, et olen rahul oma otsusega. Olen tänulik, et avastasin seda nüüd, kui mitte a`la 10a pärast.
Mul on siiralt kahju sellest 12 aastast, mis raiskasin selle inimese peale, kui olen ka tänulik, sest ilma temata ei oleks mul mu printsessi.
Asja lõpetuseks:
Üksikema staatus ei ole alati naise vabatahtlik “valik” . Pahatihti on mees selles valikus vägagi tugev tegija ning valida tuleb — kas elu vales ning alanduses, või siis elu õnnes ja rahulolus, kuigi ilma “lapseisata”.
Olen kena ning edukas naine, alla 30a. Arvan, et väärin paremat kohtlemist ning õnne. Niisiis, nüüd plaanin aastakese nautida “üksikema” rolli ning pärast seda avastada liblikatunde kõhus ning lendavad mõtted. Hetkel selle jaoks suuteline ei ole ning ei tahagi eriti.
