“Lõpuks ometi sai see päev läbi“, mõtleb Merilin, ühe Eesti keskkooli õpilane. Ilm on ilus ja soe ning ta plaanib oma sõpradega jalutama minna. Kuid lõpuks ei lähe ta ometi, sest teab, kui palju koduseid töid jäi järgmiseks päevaks teha. Mõnel õhtul õpib Merilin kümne-üheteistkümneni, ka enamus nädalavahetusest möödub õppimise tähe all. “Iga päev õpin koolist tulles veel vähemalt viis tundi,” ütleb Merilin, “mõnikord on küll selline tunne, et lööks kõigele käega, ei jaksa ju lõpmatuseni.“

Igaühel tuleb koolis ette halbu päevi — kas on sõbraga tülli mindud või saadud olulise kontrolltöö eest kasin hinne. Ma vihkan kooli ja ma ei lähe sinna enam kunagi tagasi, on sel juhul sageli esimene mõte. Aga järgmiseks päevaks on asi tavaliselt unustatud või ei tundu enam nii hull ning kooliminek polegi nii vastumeelne. Kui aga laps tunneb, et kool on kogu aeg ebameeldiv ja ta teeb kõik, et kooliminekut vältida, võib olla tegemist koolistressiga. Koolistressist teadlik olemine ning selle põhjuste ja väljendusvormide tundmine aitab stressi õigeaegselt märgata, või veel parem, seda üldse vältida.

Mis on stress

Stress on füüsiline ja emotsionaalne reaktsioon mingitele välismõjudele, kohanemine nendega. Stress võib avalduda nii füüsiliselt kui emotsionaalselt. Stressi iseloomustab see, kui inimene tunneb, et kontroll oma elu üle on vähenenud, tekib ebakindlus tuleviku, koolitöö, sõprade ning tervise suhtes. Stress on lai mõiste, mille all ei mõelda vaid halba meeleolu, see hõlmab mitmeid tunnete ja käitumise aspekte.

Kerge stress ei ole halb, see on loomulik ja aitab tihti end just kokku võtta. Halvem on lugu, kui inimene tunneb, et absoluutselt kõik käib üle jõu. Ta on ärritunud, väsinud ja ükskõikne, ei usu enam oma võimetesse, üha raskem on õigeid otsuseid teha. Lisaks negatiivsete mõtete tekkele annab stressist teada ka keha.

Psühhosomaatilised sümptomid nagu peavalu, “liblikad” kõhus, seedehäired ja uneprobleemid võivad olla märgiks stressist.

Koolistressi põhjused

Koolistress on viimastel aegadel muutunud üha aktuaalsemaks teemaks. Stress ja depressioon, mida varem peeti vanemate inimeste haigusteks, on tegelikult aktuaalne ka laste ja noorte hulgas. Paljud täiskasvanud arvavad, et lapsepõlv ja noorukiiga on helge ja muredevaba aeg inimese elus. Tegelikult tuleb just sel perioodil toime tulla mitmekordse koormusega: nii kasvamise ja organismi küpsemise kui iseseisvumise ja isiklike suhetega, kooli ja õppimisega ning vanemate esitatud nõudmistega.

Väga suure osa lastel ja noorukitel esinevast stressist moodustab koolist tingitud stress –liiga palju on õppida, pikad koolipäevad, halvad hinded jms. Koolitöödest on õpilaste jaoks olulisemateks stressoriteks kontrolltööd, arvestused, eksamid ja kodused tööd. Pinged tõusevad haripunkti kontrolltööde ja eksamite eel ja ajal ning enamasti ka kooliaasta lõpus, kui mõtted on juba suvel ja õpihuvi kaduma kipub.

Neid pingeid süvendab veelgi vanemate ja õpetajate surve — juba varakult rõhutatakse hariduse tähtsust ning seega nõutakse üha kõrgemaid tulemusi. Kuid õppimine ei ole ainuke stressiallikas, peale õppimise on ka palju teisi stressi tekitavaid katsumusi, mis noort tabada võivad. Näiteks:

* kiusamise ohvriks sattumine,
* halvenenud suhted pinginaabri, oma poiss- või tüdruksõbraga,
* pettumine sõbras,
* võimetus esitatavate nõudmistega toime tulla,
* rahulolematus oma välimusega,
* soov olla üliedukas,
* lähedase kaotus,
* elukoha vahetus jms.

Suhete osas on olulisim läbisaamine klassi- ja koolikaaslastega, samas ei saa alahinnata ka suhteid õpetajatega. Kõige tugevamad on siin stressi seosed tõrjutuse ja kiusamisega ning kaasõpilaste ja õpetajate poolse vaimse vägivallaga.

Koolis kiusatakse sageli neid, kes teistest millegi poolest erinevad. Laps, kes teistest lastest erineb ja neile alla jääb — olgu siis jõu, tarkuse, suhtlemisoskuse või riietuse poolest — satub sageli kiusamise või koolivägivalla ohvriks. Viimastel aastatel on üha suuremaks probleemiks saanud just vaesematest peredest pärit laste alaväärsuse ja kibestumise tunne. Nad käivad viletsamini riides ning nende majanduslikud võimalused on teistest piiratumad, mistõttu jäävad nad sageli ka klassi ühistegevustest eemale. Selliseid lapsi narritakse, kiusatakse ja hullematel juhtudel ka pekstakse. Kahjuks on elu näidanud, et pea igas klassis on mõni selline laps.

Koolistressi tunnused

Stressi esimeseks tunnuseks on lapses kooli suhtes tekkiv tunne — ei taha! Laps püüab seda tunnet vaigistada mõttega: ma ju pean!

Siit saabki probleem alguse — lapses tekib soovide ja normide konflikt. Sõltuvalt iseloomust hakkab laps nüüd kas ikkagi õppima või vastupidi, õppimist määramata ajaks edasi lükkama. Mida enam ta õppimist edasi lükkab, seda vastumeelsemaks see muutub ning lisaks stressile võib tekkida ka ärevus. Stressis laps on ärritunud, väsinud ja ükskõikne ning ei usu enam oma võimetesse. Õppimise vastu puudub huvi ning kooli ei tahaks mitte ühelgi hommikul minna.

Peale negatiivsete mõtete annavad stressist märku peavalu, ebameeldivustunne kõhus, seedehäired, unemured. Koolistressile viitavad tunnused on kokkuvõtlikult esitatud allpool toodud loetelus. Mitmete tunnuste pikemaajaline koosesinemine võib olla märgiks koolistressist ning sel juhul tuleks kindlasti pöörduda vastava spetsialisti poole (nt koolipsühholoog või lastepsühholoog).