Kui kaua peaks vanemad üleval pidama täiskasvanud last?

Paar päeva tagasi kutsus mind lõunasöögile üks tõeliselt kena noor mees. Ta nägi väga hea välja, oli väga viisakas ja me veetsime koos ühe meeldiva lõuna. Kui ta mind järgmiseks õhtuks uuesti välja kutsus, olin meelitatud ja elevil. Seda seni, kuni ta vabandas, et peab ühe kõne tegema, helistas siis emale ning teatas punastades: "Emps, ma jään homme hiljemaks välja, kas on ok?"

Minu imestusest maani vajunud lõuga ja punnis silmi nähes selgutas ta, et elab koos emaga, kes muretseb, kui poeg õigeks ajaks koju ei jõua. Täpsustan, et tegu on 36aastase hästiteeniva mehega ja seesugused peaks, vähemalt minu tagasihoidliku arvamuse kohaselt, ammuilma pesast läinud olema. Kuid sellel kutil oli ilmselgelt jäänud nabanöör läbi lõikamata. Lisaks sellele, et ta pidi oma “empsi” käest väljas käimiseks luba paluma, sõltus ta memmekesest veel sajal erineval moel. Emps andis talle taskuraha, kui poja kinno läks (jah, te loete õigesti, pensionärist ema toetas oma keskastmejuhist pojakest), emps tegi süüa, emps pesi pesu, emps koristas ja mis kõige hullem — emps helistas umbes iga poole tunni tagant, et kontrollida, millal poja koju tuleb!

Selge see, et emme linnupojukesega mul pikemat juttu polnud, käisin temaga korra lõunal ja järgmisel õhtul ka kinos, aga rohkem ma emakesega võidelda ei viitsinud. Tüüp ise muidugi ei jaganud üldse ära, milles asi, miks ma temaga rohkem kohtuda ei soovi ning paistis üsna õnnetu välja, kui talle uudise teatavaks tegin. Aga nii väga ma ka temast sisse võetud ei olnud, et oleks viitsinud talle seletama hakata, et enne, kui ta emme juurest lahkuda ei raatsi, ta endale kohe päris kindlasti normaalset naist ei leia.

Aga pärast seda kogemust hakkasin mõtlema, millal üldse on õige aeg põllepaeltest lahti lasta ning oma elu peale ära minna. No ikka nii, et kohe üldse enam emmest-issist majanduslikult ei sõltu. Kas kohe pärast keskkooli lõppu? Ülikooli teisel-kolmandal kursusel? Või alles pärast ülikooli lõppu? 

Teiseks — millal võiks täiskasvanud inimene olla suuteline otsuseid ise vastu võtma? Minu tagasihoidliku arvamuse kohaselt on 36 küll juba üsna viimane aeg ise otsustada, millist piima poest osta või kui kaua õhtul väljas olla... Kuid veider on mu meelest juba seegi, kui kahekümnekahesed vajavad näiteks korteri üürimiseks ema-isa nõuannet ja nõusolekut, välismaale õppima minekuks ema luba või tunnevad vajadust ka palju väiksemaid ja vähemtähtsaid asju kindlasti vanematega läbi arutada.

Naisteka lugejad, mis teie arvate? Millal on viimane aeg täiskasvanuks saanud lapsel kodust ja vanemate rahakotist lahkuda ning ise oma eluga hakkama saada?