Kui laps küsib ebamugavaid küsimusi. Lahutus

 (2)
IV osa
Kui laps küsib ebamugavaid küsimusi. Lahutus
AP/Scanpix

Vanemad teevad lahutades sageli vea, arvates, et nende alla 2-aastane laps on liiga väike, ei saa asjast aru ja talle pole vaja selgitada. Muidugi, ta ei räägi veel palju, aga mõistab üsna palju. Seega on vaja talle eriliselt rohkem tähelepanu pöörata, kuigi lahutusprotsess mõjutab ka vanemaid ja vahel on raske oma tunnetega toime tulla.

Valus tõde

Isegi väikelapsele tuleb öelda, et vanemad lahutavad, ja teha tuleb seda võimalusel enne lahku kolimist. Tõde on valus, aga siiski võtavad lapsed seda kergemini kui fakti, minnes lihtsalt otsusega kaasa. Ära valeta ega vassi lapsega. Ütle, et ema ja isa kolivad lahku, see tähendab, et nad ei ela enam koos. Lapsele ei tohi rääkida esmapilgul lihtsamana tunduvat mulli: ema läheb vanaema juurde või isa pikale tööreisile. Eufemism ja pooltõde teevad lapsele ainult karuteene. Ausalt rääkimisega pannakse alus usalduslikule suhtele. Nii saab laps aru, et mis iganes juhtub, võib ta tulla rääkima oma vanematega. Ka halbadest asjadest.

Kui lapsele lahutusest rääkida, siis on hea, kui mõlemad vanemad on kohal. Kuigi laps ei mõista lahkuminekut iial päris lõpuni — miks kaks üksteist armastavat inimest nii teevad. Vanemad peavad jagama vastutust nii, et laps saab küsida küsimusi mõlemalt vanemalt. Kui lapsi on rohkem kui üks, siis on mõistlik rääkida neile samal ajal, hoolimata vanuselisest erinevusest. Nii saab vanem laps noormet õde-venda omal moel toetada segadushetkedel. Vanematele lastele võib hiljem rääkida põhjalikumalt, aga esialgne info olgu lühem ja konkreetsem.

Süütundega toimetulek

Lapse esmane reaktsioon on kindlasti: miks. Vastus olgu selge ja lihtne - sest me pole juba mõnda aega õnnelikult elanud ja otsustasime, et elame eraldi. Lapse peast käib järgmisena läbi mõte, kas ühel päeval pole ema-isa ka enam minuga õnnelikud. Leevendamaks seda hirmu ja kahtlust juba eos, ütle lapsele, et armastad teda üle kõige ja lapse-vanema armastus ei muutu. Paljud lapsed muretsevad ka selle üle, mis neist saab. Mure enda pärast on lapse puhul normaalne, anna vaid selgeid ja lihtsaid vastuseid.

Küsimust tekitab veel lahkumine ühest vanemast. Ütle täpselt, kuhu ta elama läheb ning kuidas ja millal nad kohtuma hakkavad. Lükka edasi selgitusi rahaküsimuste kohta ning uuest abiellumisestki pole mõttekas kohe rääkida. Julgusta last küsima lahutuse teiste aspektide kohta, kuigi see võib olla mõlemale väga valus teema.

Võid märgata, et laps tõmbub rohkem endasse, elades justkui läbi leinafaasi — mõnel lapsel on väga raske lahkuminekuga leppida.
Oled ehk üllatunud ja võid isegi südant valutada, kui su laps võtab asja liiga kergelt või näitab, et ei hooli. Tegelikkuses võib laps sisimas eitada toimunut, lootes, et olukord muutub endiseks, ning lepib alles hiljem selle tõsiasjaga.
Lahutavate vanemate lastel on viha üsna tavapärane väljendusviis — nad on tigedad oma vanemate peale, samuti on süüpostis maailm — koht, kus selline asi üldse juhtuda sai. Lapsed võivad olla üsnagi tabavad märkamaks, kes on süüdi, kes ohver. Kui laps on selgelt ühe vanema peale tige, siis on teise vanema ülesandeks suunata lapse käitumist ja arusaamist.

Süü on universaalne probleem lastele, kelle vanemad lahutavad või hakkavad eraldi elama. Laps võib mõelda, et kui nad oleksid paremini käitunud või oleksid teinud, mida vanemad palusid, siis poleks lahku mindud. Lapsele tuleb kinnitada järjepidavalt, et see pole tema süü. Luba lapsel oma valu välja elada, kurbus ja segased tunded on normaalsed, kui perekonda tabab lein või vanemad lahutavad.

Ole aus

Sinu laps võib küsida sada küsimust päevas — peamine on anda lihtsaid ja lapse eale kohaseid vastuseid. Kui vahel tundubki, et laps on liiga segaduses või ruttab sündmustest ette, siis ära unusta peamist — ausust. Isegi kui tõde teeb väga haiget, mõistab ta seda tulevikus paremini, valet ei pruugi aga andestada. Ja laps ei pea teadma probleemi üksikasju.

Allikas: Howstuffworks