Kui laps läheb täitsa pööraseks

Lapsed teevad sageli meie, täiskasvanute, meelest täiesti seletamatuid asju. Ja need armsad vigurid näivad nii naljakad. Kuid vahel käitub laps sedavõrd kummaliselt, et vanemad on hämmelduses ega oska sellele kuidagi reageerida? Tahtmatult kerkib üles küsimus — kas minu lapsega on ikka kõik korras ning kas ta mitte ei vaja spetsialisti abi?

Veidi üle aastane tütreke hakkab äkki sõna otseses tähenduses katkuma oma juukseid. Ta krahmab pihku oma ilusad lokid ning kisub need tuttidena välja. Teie ettekujutus joonistab hirmsaid pilte sellest, kuidas tütreke kasvab üles kiilaspäisena ning õnnetuna. Ühel ilusal päeval lõpetab ta aga oma juuste piinamise, selle asemel asub põhjalikult nina urgitsema ning kõikidele küsimustele vastab tsitaatidega oma lemmikmultikast. Kuidas siis nüüd sellele õigesti reageerida?

Vastuse annavad lastepsühholoogid.

Täiskasvanute peamine viga laste käitumise hindamisel seisneb selles, et lapsi hinnatakse täiskasvanute mõõdupuu järgi. Kuid erinevalt meist, ei suuda lapsed täiskasvanute käitumist analüüsida, kuigi tunnetavad teravalt, mis peres toimub. Nad reageerivad emotsionaalselt ema ja isa vahelistele suhetele, aga ka vanemate suhtumisele lastesse.

Vanemad on veendunud, et laps peab olema õnnelik, kui tal on 10 hoidjat, palju mänguasju ning maitsev ja tervislik toit, ometi tunneb laps end tõrjutuna, armastusest ilma jäetuna ning ebavajalikuna, sest ema räägib ja mängib temaga vähe ning neil on isaga pidevad riiud. Laps karjub oma voodis, kuid keegi ei tule tema juurde („tark” vanaema soovitas lapse tühjadele kapriisidele mitte järele anda), emal on tööl ebameeldivusi ning ta maandab end tütre peal, kes aina kuuleb fraasi: „Kohe tuleb politseinik ja viib su ära”. Kõige selle tulemusena ei tunne tütar end enam turvaliselt, muutub närviliseks ja enesessesulgunuks.

Kuna lapsed ei mõista, mis nendega toimub ning sageli ei oska seletada, mis neid vaevab, siis muutub nende ainsaks stressi väljenduseks tegevus — mõningaid ärevusttekitavaid signaale me lihtsalt ei märka, teisi mõistame valesti, kolmandad näivad meile seletamatute veidrustena.

Kui olete lapse käitumises midagi kummalist märganud ning aru saanud, et see võib olla närvipinge tulemus, mõelge, mis võis selle esile kutsuda ning püüdke eelkõige kõrvaldada selle põhjus.

Lapse pingeallikad

Vähene suhtlemine ema või isaga.

Vanemate või teiste sugulaste jäme käitumine.

Lapse läbielamuste ignoreerimine.

Tema tahte allasurumine isegi kõige väiksemates asjades.

Halvustavad hinnangud tema ema ja isa kohta.

Vanemate lahutus.

Ema pisarad ja hirm lapse nähes.

Pidev kriitika.

Füüsiline vägivald.

Režiimi puudumine (korratud söögi-, une- ja jalutamisajad).

Pidev näägutamine, eriti kõrvaliste juuresolekul („See pole viisakas”, „see on inetu”, „see ei sobi”).

Sõnad, mis muudavad lapse elu väärtusetuks („Et mu silmad sind ei näeks”, „Et ma sind enam ei kuuleks” jne).

I veidrus

Laps närib varrukaid.

Miks ta seda teeb? Kui laps närveerib ja tunneb ebakindlust, rahustavad teda rütmilised tegevused. Mõned lapsed kiigutavad pead või jalgu, teised närivad küüsi või krutivad juukseid.

Kuidas reageerida? Ärge pöörake sellele tähelepanu. Kui laps imeb tänaval näppu, võib teda vaikselt paluda, et ta lõpetaks. Ainult ärge temaga riielge ega teda karistage. Mida vähem tähelepanu sellele pöörate, seda parem. Kui vanemad riidlevad, hakkab ta veel rohkem närveerima, mis üksnes süvendab erutust. Parem oleks hoopis sisse viia kiituste süsteem: kui laps pole terve päeva sõrme imenud ega varrukat närinud, võib ta saada mingi väikese auhinna. Kui auhindu on kogunenud juba kümmekond, tähendab see juba uut mänguasja või kinno minekut.

Tasub pöörduda lastepsühholoogi poole, kui laps sukeldub rütmilistesse liigutustesse ega reageeri inimestele.

II veidrus

Laps kisub pidevalt lipikuid, mis on õmmeldud riiete siseküljele.

Miks ta seda teeb? Mõne lapse nahk on nii tundlik, et silt ärritab ta nahka. Mõnele lapsele tuleb isegi sokid pahupidi jalga tõmmata, sest õmblused hõõruvad varbaid.

Kuidas reageerida? Kõige lihtsam väljapääs sel juhul on lõigata lipik ettevaatlikult ära. Hoolega tuleks jälgida, et lapse riietus koosneks üksnes pehmetest kangastest. Ometi tuleks pikkamööda üle minna ka karedamatele materjalidele, sest laps ei saa ju terve elu käia trikotaažist pükstega.

Tasub pöörduda lastepsühholoogi poole, kui lapse nahka ärritavad ka kõige süütumad asjad, nagu näiteks vesi.

III veidrus

Laps topib käsi püksi.

Miks ta seda teeb? Eks ikka samal põhjusel kui täiskasvanudki — see on mõnus ja rahustab. Jälgige oma last ning te märkate, et kõige sagedamini puudutab ta ennast siis, kui on väga närvis. Kusjuures erutus tekib tavaliselt just siis, kui ümberringi on palju rahvast, mille tõttu lapse käitumine muutub hoopis piinlikkusttekitavaks.

Kuidas reageerida? Eelkõige tuleks vältida sügelust põhjustavaid ärritusi. Jälgige, millal harjumus end kõige sagedamini ilmutab. Võimalik, et see langeb kokku visiitidega arsti juurde või mõne muu lapsele ebameeldiva momendiga. Kui nii, siis on tarvis maandada lapse närvilisus — teda rahustada ning ta mõtted mujale juhtida. Lapsele, kes on vanem kui neli, võib seletada, et on asju, mida ei tehta teiste nähes. Peamine, tuleb säilitada rahu. Last ei tohi häbistada; ta ei tohi end süüdlasena tunda.

Tasub pöörduda lastepsühholoogi poole, kui harjumus ei lähe üle ka 6-7 eluaastal ning seletused, mida võib ja mida ei tohi teha ühiskondlikes kohtades, ei mõju.

IV veidrus.

Laps ronib laua alla.

Miks ta seda teeb? Sest tal on igav. Aga ka sellepärast, et tal on rikas kujutlusvõime ning lauaalune ruum on tema jaoks võlukoobas. Laps on elevil ning püüab end peita kitsasse ruumi, sest tunneb end seal ohutult.

Kuidas reageerida? Kui laps on roninud laua alla sellepärast, et tal on igav, ning seejuures peab end üleval vaikselt ega tiri teiste jalgu, lubage tal sinna jääda. Kui aga laps käib täiskasvanutele närvidele, paluge teda vaikselt, kuid kindlalt sealt välja tulla. Kui põhjus on selles, et laps ei tunne end restoranis või külas hästi, ärge viige teda liiga kärarikastesse kohtadesse, mängige külaskäimist kodus ning rääkige headest ja halbadest käitumismaneeridest.

Tasub pöörduda lastepsühholoogi poole, kui laps närveerib inimeste seas nii tugevasti, et muutub juhitamatuks.

V veidrus

Laps sööb vaid valget värvi toitu.

Miks ta seda teeb? Võimalik, et lapse organism ei talu tõepoolest teatud toidu- või värvaineid. Või püüab ta tõestada, et on juba täiskasvanu ning seetõttu otsustab ise, mida süüa ja mida mitte. Pealegi kinnitavad arstid, et lapsed tunnetavad reeglina, mis on nende organismile vaja ning seetõttu söövad just seda. Nii et ärge olge liialt karm.

Kuidas reageerida? Kui lapsel ei ole allergiat ega probleeme seedimisega, lubage tal süüa seda, mida ta tahab. Samas hoolitsege selle eest, et ta saaks ikkagi kõik talle vajalikud ained. Kui laps sööb üksnes valget värvi toitu, pakkuge talle juustu, kohupiima, piima, kanaliha, lillkapsast, täisterasaia, banaane. Samas ärge lubage tal enne põhisööki niisama näksida. Siis on tal söögi ajaks kõht tühi ja ta ei hakka pirtsutama.

Tasub pöörduda lastepsühholoogi poole, kui laps jääb tugevalt maha kasvult või kaalult, kui tal on aneemia.

VI veidrus

Laps ei saa uinuda ilma lutita.

Miks? See tegevus mõjub talle rahustavalt, sest assotsieerub ema rinnaga ning kaitstusetundega, mille annab ema juuresolek. Ta võib ka tekinurka, mängukaru kõrva või oma sõrme lutsutada.

Kuidas reageerida? Mingil juhul ei tohi teda võõrutada sunnimeetoditega nagu sõrme määrimine sinepiga või mitmesuguste ähvardustega, ärge süüdistage last halva käitumise pärast, see teeb asja veel hullemaks. Parem istuge ta voodi äärde ja lugege muinasjuttu. Silitage teda. Pühendage talle rohkem tähelepanu, ärge ärrituge, olge talle toeks, nii kaob armastuse defitsiit.

Tasub pöörduda lastepsühholoogi poole, kui laps püüab päeval pidevalt midagi suus hoida ning tal esineb ka teisi murettekitavaid märke.

VII veidrus

Lapsel tekivad periooditi põhjusetud hüsteeriahood.

Miks? Kui laps jookseb ootamatult minema, peidab end ära või puhkeb valjuhäälselt nutma ning ei suuda seletada, mis temaga toimub, mõne aja pärast aga tuleb rahulikuna tagasi, tähendab, ta on erutatud ning sel moel maandab oma kogunenud pingeid. Sellised hood võivad tekkida pärast tülisid, külaskäike jne.

Kuidas reageerida? Laske tal end välja nutta, ärge takistage teda, las paiskab oma pinged sel moel endast välja. Seejärel aga selgitage välja peamine põhjus, mis taolise reaktsiooni esile kutsus.

Tasub pöörduda lastepsühholoogi poole, kui hüsteeriahood tekivad liiga sageli.

VIII veidrus

Laps eelistab oma soole mittevastavaid mänguasju ja riideid.

Miks? Kuni 3-aastane laps ei teadvusta endale veel päris selgesti oma soolist kuuluvust, seetõttu võib mängida nii traditsiooniliste poiste kui ka tüdrukute mänguasjadega.

Kuidas reageerida? Et lapsele „õiget suunda” näidata, tuletage talle meelde, et ta on poiss või tüdruk, ka hellitusnimed, millega teda hüüate peavad vastama tema soole, nii on lapsel kergem orienteeruda.

Tasub pöörduda lastepsühholoogi poole, kui üle 4-aastasel lapsel on ilmsed häired soolises käitumises.

IX veidrus

Laps asub periooditi kõike lõhkuma.

Miks? Selline käitumine on allasurutud agressiivsuse väljendus. Agressiivsus on omane kõikidele inimestele, kuid selle liiga tormiline väljendamine näitab, et teatud aeg on see olnud alla surutud. Võimalik, et piirate oma lapse aktiivsust või tunnetab ta pidevalt, et talle tehakse ilmaasjata liiga.

Kuidas reageerida? Pöörake tähelepanu kodusele olukorrale — kas see on ikka küllalt rahulik ja õdus või on koduste vahel hõõrumisi ning närvilisust. Füüsiline aktiivsus maandab agressiivsuse taset, seetõttu võimaldage lapsele rohkem liikumist. Tasub pöörduda lastepsühholoogi poole, kui raevuhood on juhitamatuks muutunud.