Ma ei taha öelda, et isadel on õigus igal ajahetkel minema jalutada, lapse saavad ikka teatavasti ju kaks inimest. Kuid ikkagi-ikkagi, ma ei suuda sama pilguga vaadata naist, kes jättis oma lapse kui meest, kes pere juurest minema kõndis.

Ebavõrdsus, ma tean. Kohutav diskrimineerimine. Kuid side ema ja lapse vahel on siiski niivõrd suur ja tugev, et minu pähe ei mahu lapse hülgamiseks muud põhjused kui näiteks väga tõsine haigus või surmaähvardus.

Miks ma sellest praegu räägin? Sest juhtusin lugema sel nädalal ajakirjanduses ilmunud lugu Raivo Järvi endisest abikaasast, kes kakskümmend aastat hiljem tuli avalikkuse ette kohutavast süütundest pulbitseva ülestunnistusega ning vabandustega, miks ta oma lapse hülgas. Ma ei hakka siinkohal mainimagi teema sobivust jõulunädalasse ning samamoodi ka valimiste-eelsesse perioodi, sest põhjuseid, miks lugu igati kohatu tundus, on tunduvalt rohkemgi.

Mis õigus on naisel tulla nii palju aastaid hiljem ja öelda, et ma ei olnud piisavalt vapper oma lapse eest võitlemiseks ning tal oligi nii parem? Mis õigus on tulla ja öelda ajakirja vahendusel oma lapsele, kui palju teda armastatakse, kui see sama laps pole aastaid oma emast midagi kuulnudki?

Seda on uskumatult halb lugeda ja suisa uskumatult võimatu mõista. Ema olla on midagi nii suurt ja ületamatut, et naine, kes seda ei mõista, ei vääri päris kindlasti ka emaks nimetamist.