Kui pere laguneb, ei tohi vanemad lapsi unustada: nõuanded, mille abil üleminek valutuks muuta
Katkend kirjanduskonkursi BestSeller aimekirjanduse kategooria võidutöö Katrin Saali Sauli teosest "Eluterve kärgpere käsiraamat".
Mis on lapsele parim ehk milliseid tingimusi vajab tiimitöö?
* Mõlemalt ekspartnerilt — vastastikust andestamist.
Võib-olla aitab see, kui mõelda, et kumbki teist pole süüdi, te tegite mõlemad vigu, ilmselt suuri vigu, muidu nii poleks läinud. Vahet pole, kumb tegi esimese vea, edasi tegite vigu juba mõlemad. Lahkuminek sünnib mõlema poole tegemistest ja mittetegemistest. Vead tulevad oskamatusest, teadmatusest, ebaküpsusest. Kumbki pole süüdi, et üks ei osanud ja et teine polnud ka targem. Tavaliselt pole lahkuminekute taga pahatahtlikkus, vaid oskamatus suhteid hallata.
* Üksi jäänud partnerilt — leppimist tekkinud olukorraga.
Mis juhtus teie vahel, on juhtunud. Tagasi elu ja aega ei pööra. Kuigi mõnikord väga tahaks.
* Uude suhtesse siirdunud partnerilt — oma ekspartneri (ja tema valu) mõistmist.
Rohkem kui kriitikat vajab ekspartner praegu aega, tuge ja võib-olla ka abi.
* Kõigilt osapooltelt, sealhulgas ka uuelt partnerilt — lapse nimel pingutamist, mõeldes, mis on lapsele parim. See on olulisim tingimus.
Kõige olulisem faktor, mis mõjutab lapse tulevikku heas või halvas suunas, on vanemate suhtumine teineteisesse nii lahkumineku ajal kui selle järgselt.
Rahumeelne suhe mõlema vanemaga ja kärgpere loonud vanema uue partneriga on üks suurimaid kingitusi (tihti eneseületusi), mida oma lapsele teha. Pole vaja saada omavahel sõpradeks. Piisab rahumeelsest aktsepteerimisest. Kohe mõtiskleme selle üle, miks see hea on.
Paljud nendivad: „Selle naise või mehega rahumeelne suhe! Ainult üle minu laiba! Ma ei suuda seda eales.“ Mõned küsivad: „Kuidas see üldse võimalik oleks?“
Vastus on häbematult lihtne — seda on võimalik teha, kui seda tahta. See on otsuse küsimus — kui Sa ei taha kellegagi läbi saada, siis Sa ka ei saa, kui Sa ikka tahad kedagi vaenata, pole ka mingit põhjust oma suhtumist korrigeerida. Ja kui otsustada, et ma tahan kellegagi läbi saada, on see võimalik.
Me suudame elus nii mõnigi kord täiesti adekvaatset vestlust pidada inimesega, kes pole meile ei sümpaatne ega lähedane. Aga veendumus, et hea läbisaamine temaga on kasulik või vajalik, annab meile vajalikud jõuressursid, energia ja tahtmise. Ebameeldiva ülemusega või kliendiga saame ju hakkama, kui temast vabanemine on võimatu ja lävimine tarvilik.
Nüüd on sama lugu — lapsel on parim, kui kõik täiskasvanud, kes on tema elus, saaksid omavahel tsiviliseeritult läbi. Muidu on lapsel raske. Koolieelne laps ei tule veel selle pealegi, et suhtest lahkunud vanema uus elukaaslane või ekspartner ise on hirmus mõrd või mõttetu päss. Kui keegi tema teadmisi ei täienda, võib ta kärgperesse integreerudes olla küll uje (nagu ta võib olla uje ka arsti juurde minnes, lasteaiaga harjudes või lihtsalt võõraste juuresolekul), aga tema puhas meel ei oska veel olla hinnanguline.
Väike laps satub segadusse, kui lahkuv vanem mustab või halvustab mahajääjat või kui üksijäänud vanem sarjab suhtest lahkunut. Laps ei oska veel valida, kelle poolt olla (välja arvatud juhul, kui üks vanem on kodus avalikult kas vaimse või füüsilise vägivalla ohver). Küll aga tajub laps oma meeltega üksi jäänud vanema ängi ja see soodustab klammerdumist temasse ning tekitab segadust teise vanema ning tema partneri suhtes.
Ekspartneri roll lapse suhtumise kujundamises
Väikelaps võtab lihtsalt omaks oma vanema suhtumise teise vanema uude perre. Kui isa ütleb, et ema uus mees on tore, usub laps seda siiralt. Ja kui ema ahastab, et isa uus naine on kuri ja paha, pole lapsel sellegi vanemliku tõe omaksvõtmine üldse keeruline. Negatiivne hoiak võib lapsele karuteene teha, kui laps ise juhtumisi leiab, et vanema uuel elukaaslasel pole häda midagi, täitsa tore teine. Lapses tekib lojaalsusprobleem — kuidas mulle meeldib keegi, kellesse mu teine vanem nii halvasti suhtub? Ma ei tohiks ju temasse siis sõbralikult suhtuda? Kuidas on see võimalik, et isal ja emal on kellegi kohta nii erinev arvamus? Kumma arvamusega siis mina arvestama peaksin?
Kui üksi jäänud partner ei suuda oma ekspartneri uue kaasaga leppida, aga lapsel on vanema uue partneriga juhtumisi päris tore koos olla, tunneb teismeeale lähenev või vanem laps suure tõenäosusega, et uue partneriga hästi läbi saades ta justkui reedaks üksi jäänud vanema. Väiksemate laste puhul õnneks selliseid närivaid eetilisi dilemmasid ei teki. Neil tekib lihtsalt segadus, mis võib panna neid oma positiivseid tundeid üksi jäänud vanema eest varjama.
Üldiselt lähevad väikelastel tavaliselt oma vanemate hoiatused ja eelarvamused meelest. Astus ju Punamütsikegi teelt kõrvale ja sättis end lahkelt kurja hundiga jutustama, hoolimata ema keelust ja hundivastasest meelestusest. Mida noorema lapsega tegemist, seda suurema tõenäosusega võtab ta enda suhtes sõbraliku uustulnuka avasüli vastu. Enamik uustulnukaid pole kurja hundi kavatsustega.
Miku (18) lugu
„Mu vanemad lahutasid, kui ma olin neljane. Ma jäin elama ema juurde, aga käisin päris sageli ka isa juures. Ema oli see, kes läks isa juurest ära oma koolipõlve kallima juurde, isa jäi esialgu üksikuks, ta leidis uue naise mõne aasta pärast. Isa ei sallinud mu kasuisa silmaotsaski. Mäletan üht episoodi varajasest lapsepõlvest. Ootasin väga isa juurde minekut, meisterdasime kasuisaga koos isale kingitust, puukoorest paadikest. Tegime sinna purjegi peale, sidusime selle oksarao külge. Mulle nii meeldis see paadike, see tuli meil tõesti äge välja. Isa armastas väga purjetamist, käisime sageli koos merel. Nii kui isa juurde jõudsin, ulatasin talle uhkusega oma kingi. Isa küsis, kas ma tegin seda Urmasega, oma kasuisaga. Ja saanud mult jaatava vastuse, ta isegi ei vaadanud seda, pani käest köögilauale. Järgmisel hommikul leidsin oma paadi ajalehtede alt. Ma mäletan selgelt, kuidas läksin koju ema juurde ning ütlesin, et ei taha enam kunagi koos Urmasega midagi meisterdada…“
Sarnane lugu on rääkida Ulvil, kelle emale ei meeldinud sinilillekimp, mille Ulvi emale isa ja tema uue naisega metsast korjas. Ja Maril, kes tõi isa juurest tulles õhinal oma emale maitsta oma esimesi elus küpsetatud beseesid. Beseede viga peitus tõsiasjas, et Mari isa uus naine oli kondiiter. Mari ema viskas beseed ära sõnadega: „See mõrd tahab sind vist suhkrumürgitusse saata!“
Mõtlemisainet üksi jäänud partnerile:
Sulle ju meeldib, kui Su lapsel on soe ja lähedane suhe oma lasteaiakasvatajaga või klassijuhatajaga. Siis on lapsel lasteaias või koolis turvalisem olla. Paradoksaalne, aga parim, mida Sa võiksid soovida oma lapsele, on kiindumine oma teise vanema uude partnerisse. Jah, Sinu peas võib see teine naine või mees olla vaenlane, kogu maailma kurjuse kehastus. Tõsiasi on ometigi, et Sinu ekspartner on temaga suhtes, ilmselt armastab teda. Järelikult on temaski inimlikke jooni, kuigi Sinule nii ei paista. Su lapsel on teise vanema kodus kordades parem olla, kui Sa suhtud sellesse inimesse samamoodi, kui kasvatajasse või õpetajasse — neutraalselt või positiivselt. Eeldusel muidugi, et Su partneri uus kaasa on lapse suhtes lahke, avatud ja hooliv. Jah, Su lapse kiindumine sellesse inimesse teeb Sulle võib-olla haiget, ent kiindumine temasse on Su lapse enesetundele parem kui oma väikeses südames vaenu, umbusu, viha või kaksipidiste tunnete tundmine.
Suuremad lapsed, kes juba üle teismeea, ei kiindu nii hõlpsasti, aga neile pole väga lähedast suhet teise vanema uue partneriga ka enam vaja. Neile piisab, kui see suhe on vastastikku aktsepteeriv ja sõbralik. Ja tore on, kui ta kiindub, sest rohked kiindumussuhted teevad inimesi rikkamaks, mitte vaesemaks.
Kumba Sa eelistad — enda vajadust, et laps oleks uue partneri vaenamisel Sinu liitlane või lapse vajadust suhtuda hästi ja eelarvamusteta inimesse, kellega ta tõenäoselt veedab päris palju aega koos?
Ideaalne olukord lapse jaoks on järgmine: tema bioloogilised vanemad saavad hästi läbi, vanema uus partner ja samast soost bioloogiline vanem saavad sõbralikult või neutraalselt läbi. Selline läbisaamine võimaldab lapsel lõdvestuda, ta ei pea varjama ühe vanema ees, mida ta teeb toredat teise vanemaga. Kumbki vanem rõõmustab, et ta lapsel on teise vanemaga hea koos olla. Kumbki vanem aktsepteerib, et teisel vanemal on õigus tuua lapse ellu kolmandaid isikuid.
Kerberose inimlikustamine
Teise suhtesse siirdunud vanema uus partner veedab lapsega päris palju aega koos, eriti kui bioloogilised vanemad on kokku leppinud lapse öö veetmistes uue paari kodus. Aja koosveetmist on eelmisel partneril keeruline (et mitte öelda võimatu) väärata.
Kui pole võimalik muuta olukorda, tuleb muuta oma suhtumist. Väga raske on teha oma kujutluses olevast Kerberosest lihast ja luust inimene, omamata temaga isiklikku kontakti. Mitte, et selline muutumine võimatu oleks, rahumeelset suhtumist saab ka distantsilt saavutada. Aga rahulikul silmast-silma kohtumisel, mille eesmärk võiks olla vastastikune aktsepteerimine laste heaolu nimel, on suurem potentsiaal.
Mõtlemisainet üksi jäänud partnerile:
Sa ju tahaksid isiklikult tunda oma lapse kasvatajat lasteaias või hoidjat kodus, teada tema õpetajat koolis. Lapse sõprade kodude tundmine aitab kaasa Su turvatundele. Sul puudub igasugune alus dikteerimiseks, kuidas Su ekspartner korraldab oma kodust elu. Sa ei saa nõuda, et tema uus kaasa istuks te lapse seal olles kapis või lahkuks kodunt. Kas poleks siis mõistlik temaga tutvuda?
Mõtlemisainet uuele kaasale:
Olnu aitab mõista olevikku. Sa mõistad nii oma partnerit kui tema last paremini, kui tead oma partneri eelmist kaasat ja lapse teist bioloogilist vanemat. Kui Sa otsustasid astuda paarisuhtesse oma partneriga, pead arvestama, et tema ekspartner, Su partneri lapse teine bioloogiline vanem, on Su partneri minevikupaketi lahutamatu (kuigi lahutatud) koostisosa. Kas poleks siis mõistlik temaga tutvuda?
Mõtlemisainet teile mõlemale — nii uuele kaasale kui üksi jäänud partnerile:
Kapis peituv koletis, kellest liigub jubedaid jutte, on alati kordades hirmsam kui oma silmaga nähtud isend. Isegi, kui oled teda natuke näinud ja temaga pisut rääkinud, võib esmamulje petlikuks kujuneda. Nii mõnigi kord osutub reaalsus palju leebemaks kui fantaasia ja eelarvamused seda loovad. Tõsi, kolli kadumine tähendab sageli iseendale otsa vaatamist. Välisvaenlane aitab nii mõnigi kord tähelepanu oma isiklikult sisevaenlaselt — ebakindluselt, hirmult, kadeduselt ja vihalt — kõrvale juhtida. Seepärast eelistavad paljud kolli kapis edasi pidada. Aga kaalu siiski hetkeks, on seda vaja?
Mitte et teist peaksid sõbrad saama, kes teineteisele hinge paotavad. Ei, sõbrad ei saa teist (teades kärgperede valdavaid käitumismustreid) tõenäoselt iialgi. Aga teil on suur ühine teema — ühe või enama lapse heaolu.
Võib-olla on teil elus erinevad kompetentsid, mis võivad lapse elu rikastada. Võib olla on üks sportlik, teine aga musikaalne, üks humanitaar- ja teine reaalhuvidega, üks taimetark ja teine kunstisõber. Lapsel on kooliajal vaja tuge erinevates valdkondades. Las igaüks jagab lapsega seda, milles ta ise tugev on.
Eriti sellise lapse puhul, kellel ilmnevad käitumis-, meeleolu- või tervisehäired, oleks koostöö eriti teretulnud. Mitu pead on ikka mitu pead.
Enamjaolt on ju ikka lapse bioloogiline ema see, kes teab, mis last rahustab, mis teda ärritab. Stereotüüpselt on toidu- ja tervishoiuteemad peredes naiste pärusmaa, ehkki on ka palju mehi, kes neis teemades väga tugevad on. Ema teab, kuidas reageerib lapse nahk päikesele, kõht tooretele marjadele ja mis kiirelt palavikku alandab. Seda infot peaks ju lahkelt jagama. Seda infot oleks teisel poolel vaja teada. Ei pea ju väheminformeeritud vanem iga kord ise jalgratast leiutama. Eriti oluline on selline info vahetamine just väikese lapse puhul. Suurema lapse puhul pole see enam nii oluline. Teismeline ja nooruk suudab ise enda kohta infot jagada.
Tervist ja toitumist (kui tervise üht alustala) puudutavates küsimustes peavad kõik lapsega seotud pooled koostööd tegema. Tänases maailmas, kus allergiliste, toitumisprobleemidega, ülekaaluliste ja ravimeid pruukivate laste osakaal aina kasvab, võiksid vanemad olla nii palju küpsed, et kui üks vanem näeb vaeva ja kehtestab lapsele mingi režiimi, mis puudutab toitumist, võiks teine vanem sellest režiimist samuti lugu pidada.
Just see valdkond annab neutraalse võimaluse bioloogilisel emal ja uuel naisel maha istuda ja arutada, kuidas kahe majapidamise vahet käiva lapse jaoks need teemad lahendada nii, et emasüda oleks rahul, kui laps isa juures on ja et lapse tervise- või toitumisalane hoolitsus oleks jätkusuutlik ning lapse eripära arvestavalt sarnane mõlemal pool.
Jaana (35) lugu
Jaana läks oma mehest lahku kolm aastat tagasi. Nende poeg Aleks oli siis viiene. Aleks oli väikelapseeast saadik haige laps. Lahkuminekuloos oli oma osa selles, et Jaana pühendus täielikult Aleksi eest hoolitsemisele, paraku ei pidanud paarisuhe haiguste ja muude probleemidega võideldes vastu. Viimase aasta jooksul on Aleksi tervis aga oluliselt paranenud, sest koostöös toitumisspetsialistide ja allergoloogiga jõudis Jaana jälile lapse seisundit mõjutavale piima, muna ja pähkliallergiale.
Kuni viimase ajani elas ka Aleksi isa üksi. Aleks käib hea meelega isa juures. Kahjuks suhtub Aleksi isa toitumisse teistmoodi kui Jaana. „Mis jutt piimaallergiast! Piim teeb luud tugevaks! Eluaeg on kõik mune söönud! Küll läheb kõik üle!“ Selline suhtumine ajas Jaana meeleheitele. Ta tahab, et ta pojal oleks tihe suhe isaga, aga iga isa juures viibimine tõi kaasa Aleksi tervise halvenemise.
Eelmisel aastal tekkis Aleksi isale uus naine. Jaana otsustas teha uue katse. Ta võttis end kokku ja kohtus oma eksmehe uue partneri — Signega. Suureks kergenduseks sai Signe väga hästi aru Jaana murest. Lühidalt, Signe võttis enda peale vastutada Aleksi nende juures olles poisi dieedi eest. Signe tasasel korraldusel hakkas Aleksi isagi tasapisi märkama, kuidas piima ja munatoodete väljajätmine lapse tervist mõjutas.
Jaana leidis endale Signe näol kärgperes liitlase, keda ta õppis usaldama. „Mu süda on nüüd rahul. Kummaline, aga Signe suudab mu eksile selgeks teha asjad, mida minul mingil põhjusel ei õnnestu talle kuidagi selgeks teha. Signe helistab mulle ise, kui teab, et me Aleksiga jälle toitumisnõustaja juures oleme käinud ja uurib, kuidas meil läks ning ma pakun talle välja uusi retsepte, mida teha, kui Aleks nende juures on. Mul on tunne, et ta tõesti hoolib mu pojast.“
Katsuge näha lapse tervise ja toitumisega seotud teemasid kui võimalust teha täiskasvanulikku koostööd.
Sellisel kohtumisel saaks panna aluse mõistmisele ning lõpetada hukkamõistu. Lapsed oskaksid sellist pingutust enda nimel hinnata ja väärtustada. Lapse jaoks muutub õhk klaariks nagu suvesooja vihma järgselt, kui ta näeb, et kõik osapooled on rahulikud (ja eriti heal juhul ehk isegi sõbralikud). Nii tunneb laps, et ta on kõigi jaoks tähtis, et talle olulised täiskasvanud teevad tema nimel pingutusi. Selline laps ei jää lahkumineku hammasrataste vahele kinni.
Esimene samm silla loomisel algab vastastikusest aktsepteerimisest ja tunnustamisest.
Hea uus partner, austa oma partneri ekskaasat. Tema on oma lapse üks ja ainuke ema või isa. Sina ei saa selleks kunagi. Sestap, kui soovid temaga koostööd, alusta sellest, et tunnista tema õigust kuuluda läbi lapse Sinu praeguse partneri ellu ja tunnusta teda tema toreda lapse eest. Selle eest, et laps on osav või viisakas või andekas või tähelepanelik. Kui Sa tema juuresolekul teed kasvõi ühe kriitilise märkuse tema või ta lapse suhtes, on ta süda Sulle lukus. Püüa näha temas head.
Hea üksi jäänud partner, kui Sa tahad teha esimest sammu oma ekspartneri uue kaasa suunas, tunnista endale, et sel mehel või naisel on koht Su partneri südames ja seeläbi teie lapse elus. Seejärel võid tunnustada teda selle eest, et ta on Su lapse suhtes hooliv või tähelepanelik, ehk lahkegi (enamus uue partneri kingades olevaid inimesi ütleb, et üksi jäänud partner ei ole talle iialgi aitäh öelnud selle eest, ta on midagi tema lapse heaks teinud).
Hea uude suhtesse siirdunud partner, Sina oled ühenduslüli eelmise ja uue partneri vahel. Sinu vahendada ja ühendada on minevik, olevik ja tulevik. Sinu ekspartner ja uus partner võivad ju ka olla valmis koostööks, aga kui Sina seda võimalikuks ei pea ega suuda minevikuga rahu teha, jooksevad nende pingutused liiva.
Küsimus kõigile osapooltele:
Oled Sa lapse nimel selleks valmis? Oled Sa valmis negatiivsusest loobuma?
“Uue suhte rajamine on pähkel, mis röövib vanematelt väga palju energiat. Neil on nii palju tegemist kõiksugu probleemidega ja iseendi vastakate tunnetega, et laste vajadused ja tunded võivad jääda tagaplaanile või mõnikord suisa märkamata. See raamat meeldib mulle eriti selle poolest, et võtab fookusesse laste heaolu, kuid toetab igati kõiki osapooli, alustades peategelastest kuni kaugemate lähedasteni välja. Kõik on kõigiga seotud ja laiema pildiga on tark arvestada, kui soovitakse võimalikult sujuvat kohanemist”. Ene Talvist, pereterapeut
