Vanaema aga vana juba, kusagil 84 aastane ja jõud, mõistus ei käi lapsest enam üle.
Lapse ema on abiellunud välismaalasega ja elab kusagil lõunamaades, laps aga jäeti vanemale kasvatada. Lapse isa, see minu eksmees, tema asukoht pole teada ja last ta ka kuidagi toetanud ei ole — no ei imesta, sest ei toetanud ta ka minu lapsi.

Nüüd siis see vanaema tahab, et minu kaks täisealist last hakkaksid hoolitsema oma poolõe eest. Nad ei ole seda poolõde oma elus ihusilmagagi  näinud ja ainult teada oli, et on kusagil olemas tema ja veel üks poolvend ka, kes mu lastest nooremad.

Mul vanem laps, tütar, on abielus ja praegu ise just väikeste lastega kodune, vanem kolmeaastane ja noorim neljakuune. Noorem laps, poeg, õpib veel ametit ja lõpetab kooli alles järgmisel suvel.
Olgu öeldud, et oma isalt ei ole mu lapsed elatist kunagi saanudki. Elatist on küll nõutud, kuid kohtus tõi laste isa välja, et tal on veel kaks last, kes nooremad ja väiksemad ja kellel erinevad emad, kes ei tööta. On olemas kohtutäituri juures ka elatise võlad kirjas, kuna kohtuga määratud elatistmees ei maksnud.

Nüüd siis leiab selle ühe lapse vanaema, et minu lapsed on tema lapselapse ainsad täisealised ja töövõimelised sugulased ja nad peaksid nüüd hakkama oma poolõe eest hoolitsema.

No ma saan sellest vanaemast ka aru, et ta on juba vana ja vajab isegi hoolt, sest tervis vilets.
AGA minu jaoks on see ülekohtune, et minu lapsed kes lihtsalt on vanemad ja praegu täisealised, peaksid oma elu ja pere arvelt hakkama hooldama ja kasvatama oma poolõde?
Miks peaks see poolõde olema rohkem kindlustatud ja hoolitsetud kui seda omal ajal olid minu lapsed?
KAS tõesti on nüüd olemas sellised seadused???

Ja muidugi rõhub see vanaema sellele, et kas tõesti see laps peab minema lastekodusse? Et mina ju oma lapsi lastekodusse ei pidanud panema!
Ei osanud talle muud vastata sellise minu jaoks lolli jutu peale, kui et eks see lastekodu asi ole ikka tema enda tütre, et siis lapse ema otsustada ja teha.

Olen närvis, ei oska midagi ette võtta enam.