Kiindumussuhe ema ja lapse vahel hakkab arenema juba enne lapse sündi — sel ajal, kui ema tunneb kõhus beebi liigutusi. Ja kuigi väikelapse ja vanema kiindumussuhtest rääkides peetaksegi tavaliselt silmas ema ja lapse suhet, ei ole terapeudi sõnul lapse jaoks tegelikult vahet, kas see on ema, isa või vanaema, kes talle turvatunde annab. Oluline on, et oleks inimene, kes on alati kohal.

“Kiindumussuhe on suhe esmase hoolitsejaga, kes on kõige rohkem aega lapsega koos. Beebi hakkab teda teistest ümbritsevatest täiskasvanutest eristama juba teisel või kolmandal elukuul ja temaga kujuneb tugev emotsionaalne side. Laps eeldab, et see inimene on tema jaoks alati olemas, kui ta teda vajab. Näiteks kui miski muudab teda ärevaks või mõni heli ehmatab ja ta teeb oma beebihäälitsusi, siis ta teab, et vanem tuleb, lohutab ning aitab ärevuse või hirmuga hakkama saada,” selgitab Marika Ratnik.

Turvalisus kujundab inimest

Kiindumussuhe paneb aluse baasturvalisuse kujunemisele, mis on edaspidises elus väga oluline. See annab inimesele kindlustunde, et maailm on usaldusväärne koht. Seetõttu peaks lapse ja vanema vahelise turvalise suhte loomisesse panustama väga hoolikalt.
Kodutohtri novembrikuu teemad
* Milline toiduõli on kõige parem?

* 7 seksitapjat

* Heasta nädalavahetuse söömispatud

* Kas kahetsusest on kasu?

* Sügavama une heaks

+

Lapse tervise lisa

* Tähtsad looteuuringud

* Immuunsus – tervise raudrüü

* Paranemisabi apteegist

* Turvatunde kasvatamine

* Võimlemine lapsega

“Suhtest esmase hooldajaga või vanemaga, kes esimesed kolm eluaastat lapsega kõige rohkem koos on, võtab laps enda sisse sisemise kujutluspildi suhetest — kuidas mind aktsepteeritakse, kuidas minusse suhtutakse ja millist käitumist minult oodatakse. See on baas, millelt ta oma kaaslastega lasteaias, koolis ja hiljem täiskasvanuna erinevates suhetes käitub ja reageerib,” ütleb terapeut.

“Kui lapse ja vanema kontakt on turvaline, usaldab laps maailma rohkem, suudab edaspidi kergemini suhteid luua ja tema toimetulek on parem. Kui suhe varases lapsepõlves on ühel või teisel põhjusel olnud häiritud, ilmnevad lastel juba koolieas emotsionaalsed häired ja käitumisprobleemid. See mõjutab suutlikkust toimida erinevates suhetes (lapsena sõprussuhted, täiskasvanuna paarisuhe, vanema ja lapse vaheline suhe) ning erinevates sotsiaalsetes olukordades võib olla keeruline toime tulla.”

Erinevad kogemused

Kuigi võib tunduda, et iga lapsevanem tajub intuitiivselt, mida järeltulijal tarvis on, ja loob talle turvalise kasvukeskkonna, ei pruugi see alati nii olla. Marika Ratnik toob näiteks, et mõnikord ei tehta beebi nutust välja, arvates, et see on jonn, või jäetakse laps üksinda magama nii, et kui ta ärkab, ei ole läheduses vanemat, kes oleks valmis lapsega liituma, kui ta annab märku, et tal ei ole üksi turvaline. See muudab lapse ebakindlaks.

Terapeudi sõnul on erinevaid põhjuseid, miks pisikese inimese vajadusi iga kord tähele ei panda ja neile õigeaegselt ei reageerita. “Teismeline vanem, kelle enda vajadused on paljus rahuldamata ja kes on suures segaduses, ei suuda märgata lapse vajadusi ja neile lapsest lähtuvalt reageerida. On ka selliseid vanemaid, kelle enda lapsepõlvesuhted on olnud väga keerulised, või asenduskodust ellu astunud noori, kellel polegi olnud stabiilset ja turvalist hooldajat või kasvatajat. Nad kõik tahavad muidugi olla head lapsevanemad, aga neil ei pruugi olla sisemist kogemust, mis aitaks neil mõista, mida laps vajab, kui palju ta tahab sülle ja kuidas teda rahustada,” selgitab terapeut.

Tema sõnul võib kiindumussuhe kannatada ka juhul, kui naisel on sünnitusjärgne depressioon. “Kui ema jääb pikaks ajaks depressiivseks, siis ei märka ta oma kurbuses ja justkui vati sisse mähkunud olekus lapse ehedaid tundeid ja vajadusi ning seetõttu ei suuda neile õigeaegselt ja õigel moel reageerida.”

Kuidas lapse ja vanema vahelist kiindumussuhet tugevdada, seda loe edasi Kodutohtri novembrikuu numbrist.