Kuidas mu kodumaa mu lapse ära kinkis
Panen selle siis lõpuks siia kirja, sest tahan, et mu valikuid mõistetaks ning sellepärast, et sarnases olukorras inimesi on Eestis teisigi, abiks neile ja lisaks on see lugu õpetuseks-hoiatuseks teistele, kes soovivad välismaalasega saadud last Eestis sünnitada. Viga, mis minu lapsele läks maksma ta isa.
Kuna olen aastaid, palju aastaid välismaal elanud, oli loogiline, et ma seal ka välismaalasega abiellusin — tegin seda Kopenhaagenis 2005-dal aastal ja mu abikaasaks sai ühe Euroopavälise riigi kodanik. Tunnistan, et ega viisaküsimuse puudumisel ei oleks me nii tõsise sammuga kiirustanud, kuid faktid jäävad faktideks, tunded tunneteks ja nii sai läbi viidud väga kena sõprade ringis läbi viidud registreerimine. Kahjuks võib elus juhtuda igasuguseid viperusi ning meie abielu sai lõpu, mille põhjustas mu abikaasa lähedase traagiline surm lühidalt peale meie pulma ning mis toimus vaid loetud kuud peale mu mehe ema ning see järel isa surma….. Ta tundis tungivat vajadust koju sõita, mida ta ka tegi 2006 aasta alguses ning muud väga õnnetud asjaolud viisid meid lahku. Taanis korraldasin ametliku, kohtuliku separatsiooni, mis on seal sama hea kui lahutus, nii kaua kui kooselu ei taastata.
Aeg läks ja kohtasin kedagi, kellest sai mõni aeg hiljem minu lapse isa. Teatud asjaolud pluss minu soovimatus Suurbritanniasse kolida tegid minust üksikema, staatus, mille nurinata vastu võtsin.
Kuid alles siis läksid asjad keeruliseks.
Kõik algas sellest, et paar nädalat pärast seda, kui olin käinud oma vastsündinud last perekonnaseisuametis registreerimas, sain telefonikõne, kus teatati, et lapse sünnitunnistus tuleb ümber teha. Selgituseks anti, et ma olevat abielus ja järelikult on minu endine abikaasa lapse isa. Selgitasin neile, et mul on kohtulik separatsioon ja mujal Euroopas on see täielikult vabastav sellisest isaduse registreerimisest. Kuid ei, Eestis asjad nii ei käi. Ok, arusaadav, seadus on seadus. Kuid mis oli minu jaoks täiesti ülearune, oli see, et lapsele pandi sunniviisiliselt minu eksabikaasa perekonnanimi, kuigi ise panin talle oma neiupõlvenime, mille olen ka ise keskmise nimena säilitanud.
Rääkides lapse pärisisast: mis te arvate, mis juhtub inglasest mehega, kellele temast lahku läinud ja niigi keerulistes suhetes naine ütleb, et su lapsel on teise mehe perekonnanimi ja sul ei ole ka luba last DNA-testida. Ta peab naist valetajaks, sest et selline asi on tema kodumaal ja Lääne-Euroopas mõeldamatu. See on täielik absurd. Sellest ajast saadik on ta lapse olemasolu ignoreerinud — ja ma ei saa sinna ka mitte midagi teha. Ma omamoodi mõistan ta käitumist, ma ei oleks ka ise sellise absurdsuse peale mõistvalt noogutanud.
Mul ei jäänud muud üle, kui võtta abiks jurist, kelleks sai hr. Meelis Pirn toona Viktor Kaasik & Co advokaadibüroost, kes oli üks väheseid, kes üldse vastas minu poolt erinevatele juristidele saadetud päringust ning otsustasime minna kohtusse selleks, et eemaldada vale isa nimi lapse sünnitunnistusest. Sel ajal olin värskelt Taanist naasnuna sealse emapalga peal ja ressursse selleks oli.
Maakohus ei võtnud mu juhtumit isegi menetlusse, sest et kõik on seadustega kooskõlas. Nad nõudsid muudatuste läbiviimiseks mu eks-abikaasa kohaleilmumist, teades, et mul on seda nõuet võimatu täita. Hoolimata sellest, et esitasin Taani kohtu poolt väljastatud paberi separatsiooni kohta ja elasin ise Eestis, ei võetud tõsiselt minu kinnitusi, et ma eksiga enam koos ei ela — ei olnud teda mitu aastat juba näinud ajal, kui võitlesin oma paarikuuse lapse isaduse tuvastamise pärast. Taani ei väljasta väljasõitmiseid tõestavaid dokumente eraisikutele ega juristidele. Kui Eesti kohus oleks seda nõudnud, oleks ehk teine lugu olnud. Kuid see tõestamistöö jäeti vaid minu õlule.
Õigelt isalt DNA-testi võtta ei tohi
Seejärel muutsime taktikat ja andsime sisse hagi, et saada luba võtta DNA-test õigelt isalt, millega siis tõestada mu eksi asjassepuutumatus. Käisime läbi maakohtu, ringkonnakohtu ja riigikohtu. Keegi juhtumit menetlusse ei võtnud. Siin tundub, et ratatataa kõik sai läbi tehtud, reaalsus oli aga see, et kogu protsess kestis palju-palju kuid ja sellega kaasnesid lõputud lootused ja pettumused, rääkimata kuludest. Maksin advokaadile, maksin tavapäraseid riigilõive ja siis veel ühe suure, mis võetakse siis, kui juhtum menetlusse läheb. Mitte ükski neist kohtutest mu juhtumit ei menetlenud ja riigikohus võttis ka selle riigilõivu. Üksikemalt, kelle kohta nad teadsid, et mingit abi kuskilt saada ei ole, sest nad ise selle võimaluse ära piiravad.
Ikka ja jälle korrutati mulle neid ja samu seaduste paragrahve, kus sünnitunnistusse kantud isa kohalolek ja luba on nõutav ja minu kinnitused, et seda nõuet on võimatu täita, kuid DNA saamine õigelt isalt on täiesti võimalik — kedagi ei huvitanud. Kokkuvõtteks, võõra mehe isaks määramine ei ole seadusega vastuolus ja seega ei kuulu muutmisele. Me räägime inimese elust, kes peab eluaeg oma isana kirja panema täiesti võõra inimese…
Kohtunik oli veel nii lahke ja raputas soolagi juurde: see kõik on sinu enda valikute tagajärg. Minu valikute tagajärg? Milline osa siin? Et ma 25-selt abiellusin või et mu abikaasa mentaalselt ebastabiilseks muutus peale pea terve tema perekonna surma? Või see, et ma 29-selt oma esimese lapse sain üksikemana? Et mul on tegemist olnud tervelt kahe mehega?? Või see, et need kaks asjasse puutuvat inimesed on välismaalased? Kas oleksin pidanud Taanis elades mõne eestlasest ehitaja valima, kellel perekond kodumaal? Mis ajast on kohtunike ülesannete seas oma eelarvamusi loopida?
Kas ma panen nüüd väga mööda või kas ei ole kohtute mõte just see, et aidata lahti harutada olukordi, mis paika pandud reeglitesse ei mahu ja nõuavad erilist lähenemist? Mul on alati suur kurbus peal, kui loen näiteks Norra juhtumeid, kus järjepidevalt tehakse reeglites erandeid, et lapsed saaksid oma pärisvanematega ühendatud — miks meil ei või nii olla? Hoitakse kinni seadustest, mis on päris 1994.(!!!) aastast, kus välismaaga kokkupuude ikka veel pigem ebatavaline oli.
- Mu laps on 4,5 aastane, selle aja jooksul ei ole ta oma isa kordagi näinud.
- Ma ei ole kunagi saanud sentigi alimente.
- Ma ei ole üksikema, kuna sünnitunnistuses on üks mees registreeritud ta isana.
- Ma ei saa lapsega kolida Skandinaaviasse ega ka mujale välismaale elama, kus mul on võimalik normaalse palgaga tööd teha ja riigilt üksikema toetust saada, et alimentide puudumist kompenseerida, mu laps saaks tasuta või väga odava lasteaiakoha ja mina rahulikult tööd tehes korralikult sellele riigile makse maksta — kõik riigid nõuavad lapse sisse regamiseks isa nõusolekut, seda aga ei ole ju võimalik saada. Vahepeal Norras tööl olles sinna lapsele elamisluba ei saanudki. Nüüd on plaan minna Rootsi õppima, sinna eelkooli last ei saa panna, kui just 1800 euri kuus erakooli jaoks välja anda ei ole.
- Mu laps 4,5-ne laps ei tea, mida tähendab sõna “isa”.
Alimendid ei ole tabuteema!
Ma tean, alimentide jutt ajab paljud tagajalgadele: rahahull, ahne, saa ise hakkama, näpud mehe rahakotis jne jne. Aga millest sellised arvamused? Miks kutsuvad mehed alimente “järelmaksuks, mis kestab 18 aastat”? Sest et see tähendab raha välja andmist. Aga…. kui ei anna, siis annavad emad selle raha välja — lisaks enda poolele. Miks on sellest nii raske aru saada? Nagu mul — kõik maksab topelt — ükskõik kuhu lähen ja mida ostan, ikka topelt. Lisaks riided, mänguasjad, raamatud, voodid, jalgrattad, autotoolid, tekid-padjad, mis iganes. Miski ei ole ju tasuta. Lennupiletid — topelt. Nagu teada, liigun ma palju, kuigi mitte otseselt puhkusereisidele basseini äärde lebotama. Ah et üksikema ja lendab? Eriti hästi elab! Aga kas reisimine on siis vaid lastetute või perede privileeg? Kas siis, kui naine jääb lapsega üksi, kaovad tal hingest kõik vajadused, mis seal enne olid, kõik unistused, millega kasvas? Ei kao need ju kuhugi, pigem kasvavad. Üksikemal on samasugune vajadus elada samasugusel tasemel elu, nagu paarid. Seepärast on alimendid vajalikud, et emal jätkuks nii lapse, kui enda jaoks, et tal säiliks varasega sarnane elustandard.
Muidugi leidub palju naisi, kes uhkelt ise hakkama saavad. Ma küll ei leia, et see on miski, mille üle sellist uhkust tunda, kuid olgu. Muidugi saavad hakkama, ka mina olen saanud. Jäin küll ilma oma Kopenhaageni korterist ja autoliisingu maksetega tekkisid raskused, kohati lohisesid nii, et nüüd olen aastateks krediidiinfos üleval. Nii et k******a raske on kohati. Palju kergem oleks, kui mu oma riik võtaks kuulda, mis minul oma lapse päritolu kohta on öelda ning anda võimalus see test ära teha. Väike protseduur — ja selline mõju: pluss mu laps saaks omale ka ISA!
Aga ok, raha rahaks ja isa isaks — kui ühte ei saa ja teine ei tahagi kohal olla, siis ei pressi ka. Aga andke mulle mu liikumisvabadus, mis kõigil teistel on! Võimalus võtta vastu tööpakkumisi Taanis ja Norras. Hetkel ei saa, ei ole ju “isa” luba, et last seal riigis regada. Kui Eestis minusugused üksikemad kipuvad jalgu jääma, siis laske mul minna.
Käisin veel hiljuti tasuta juristi abi saamas — emapalk on ammu läbi ja advokaate kindlasti omale lubada ei saa ning tema soovitas mul kirjutada kiri justiitsministrile. Seda ma ka tegin ning palusin minuga suhelda ilma paragrahvideta, sest et neid olin juba piisavalt näinud.
Kuuke hiljem sain ka vastuse, e-maili, millel puudus pealkiri ja igasugune tekst, kuid mis sisaldas juurdelisatud dokumenti, mida vaid ID-kaardiga avada sai. Esiteks arvasin, et mingi spämm, kuid õnneks kontrollisin saatja aadressi enne kustutamist ja kuna see oli siiski natuke tuttav, koosnes küll seosetutest tähtedest aga sellel oli.ee lõpp, otsustasin avada. Kui ma seda kirja praegu oma mailiboksist üles tahaks leida, ei saaks ma seda isegi mingi otsisõnaga otsida — sellega ei kaasnenud ühtegi. Kaasasolev dokument sisaldas….. pikka rida paragrahve. Mitte mingit isiklikku lähenemist, mitte midagi.
Iga hetk võib tulla üks võõras mees ja viia lapse ära...
Seega on seis jätkuvalt selline, et iga hetk võib tulla üks mees, võtta mu lapse käekõrvale ja ta Euroopast välja “puhkama” viia — koos kõigi õigustega. Ning mitte kunagi naasta, sest et sealpool piiri õigustel mingit mõju enam ei ole.
See inimene ei teagi oma huvitavast isastaatusest Eestis. Kui teaks, ei tunneks ma enam oma lapse pärast Eestis turvaliselt.
Nii palju on väärt ühe Eesti lapse elu, turvalisus ja tulevik. Ja seepärast oleme meie liikumises.
Mu lapse saaga ei ole veel lõppenud, paar aastat tagasi, peale kõiki me hagide kohtute poolt tagasilükkamisi kaebas mu advokaat omal algatusel Eesti Riigi Euroopa Inimõiguste kohtusse ja selle aasta alguses saime kirja teatega, et juhtum on menetlusse võetud. See on väga suur asi!
Kurvaks teeb see, et miks peab minema selleks Brüsselisse, et saada omale õigus tõestada, et see olen siiski MINA, kes teab, kes on mu lapse isa ja mitte riik.
Kui oled ise, või tunned kedagi, kes on sarnase surnud ringi küüsis, siis kirjuta mulle, sest et sellistes olukordades on kogemuste vahetamine väga väärtuslik. Ma ei tahaks kellegile teisele sellist 4+ aastat kestvat pinget. Minu e-mail on: veronika@elukuiseiklus.ee
Seni aga jätkan mina oma hüperpallilist elu, liigun nagu tank edasi, pea püsti ja olen olemas neile, kel hakkab jaks ühel või teisel põhjusel otsa saama. Mind on elu teinud raudtugevaks ja mõistagi on mul see, mida ei ole kellegil teisel — minu kallis nunnu tütreke :)
Loe kindlasti ka justiitsministeeriumi kommentaari!
Veronika blogi: http://elukuiseiklus.ee/kuidas-mu-kodumaa-mu-lapse-ara-kinkis/
