Olen juba 25-aastane naine, kuid siiani leiab ema, et tal on õigus tungida minu ellu, koju ja tegemistesse. See on läinud juba nii kaugele, et ette ei helista ta enam ammu, astub lihtsalt sisse nagu oleks see tema kodu ja kukub ringi tuuseldama.

Ta on läbi sobranud iga mu sahtli, kapi, kummuti ja voodialuse, öeldes, et tema lihtsalt koristab. Kui talle öelda, et tema abi selles vaja ei ole, hakkab ta nutma ja kurdab, kuidas keegi teda ei vaja. Kahju on temast, ta on juba pea 60-aastane ja tahab ennast ikka kasulikuna tunda. Mina ei ole ainuke, kelle koju ta tungib, sama teeb ta mu paar aastat nooremale õele.

Teate, koristamine koristamiseks, asi on aga selles, kuidas ta oma nina igasse asja pistab. „Mis arve see on? Kas sa oled selle ära maksnud? Kindlasti või?” küsitleb ta pidevalt. „Aknaid ei pesta niimoodi, sa rikud nad ära,” teab ta pragada. „Kui su korter nii sodi täis on, siis kasvab su lapsest ka paras räpakott,” ähvardab ta.

Mu ema on sisse astunud ka siis, kui me oma mehega vanainimeste asju teeme, teda ei huvita. Paneb ukse kinni, enam sellest juttu ei tee ja teinekord heal juhul koputab. Tõesti, ma ei suuda seda enam kannatada! Kunagi sai võtmed emale antud, aga kuidas neid tagasi saada, seda ma ei tea. Ma olen kindel, et sellest tuleks suuremat sorti draama, sest just tema oli meie korteriostul käendajaks ja siis kuidagi need võtmed tema kätte ka said, kui reisile läksime ja oli vaja mingi torumees koju lasta. Siis mõtlesime, et hea on kah, kui kellelgil võtmed on, sest snepperlukuga võib teinekord õnnetus juhtuda. Vanaema elab üsna lähedal, seega oleks mure lahendatud.

Aga seda, mida teha, ma tõesti ei tea. Tahaks nädalavahetustel rahulikult kodus puhata ja pere seltsis aega veeta, kui äkki tormab kohale ema, kes hakkab kraamima ja asju tõstma ja nihutama ja poleerima, ise aina torisedes.

Ma ausalt kaalun lausa teise linna kolimist…