Mida kvaliteetsem see materjal on, seda kindlam on alus kogu järgnevale ehitisele. Seega, kui lisaks sellele, et meie lapsed on tublid PISA testis (teavad/oskavad/mõistavad — lahendavad testiülesandeid väga hästi), on nende igapäevaelus ka palju asju, mis neid rõõmustab, siis võime arvata, et tulevikuühiskonna ehitamiseks on hea ja tugev materjal olemas. Mis lapsi rõõmustab ja mis neile muret teeb, oskavad kõige paremini öelda lapsed ise. Kutsar avaldab, et praegu on koolides käimas laste heaolu rahvusvahelise uurimuse andmekogumine ja ütleb, et on väga tänulik kõikidele 2., 4. ja 6. klassi lastele, kes selles uurimuses osalevad ning oma heaolu eri aspektide kohta hinnanguid annavad. Eestis on see uurimus teist korda: esimene kord toimus see 2013. aastal, kui uurimuses osales lisaks Eestile veel 17 maailma riiki. Sellel korral on oodata 43 maa laste hinnanguid oma elu kohta, mis annab võimaluse eri maade laste heaolu võrdlemiseks ning oma maa laste heaolu suurendamise võimaluste leidmiseks. Laste elukvaliteedi uurimine nende endi hinnangute alusel on suhteliselt uus suund sotsiaalteadustes.

Lapsi on ajaloos erinevalt mõistetud

Mõistamaks vajadust laste subjektiivse heaolu uuringute järgi, võiks heita kiire pilgu ajalukku. Dagmar Kutsar selgitab: „Ajalooliselt on lapsi mõistetud erineval moel. Näiteks keskajal lapsi ei teadvustatud kui eraldi tegelasi ja käima hakates nad kadusid täiskasvanute tööilma. Ajaloos on olnud ka nn laste ninnu-nännutamise periood, millal nähti last kui süütut inglikest või ohvrit, mõlemal juhul kui kedagi haavatavat, kes vajab kaitset. Kuid lapsi on mõistetud ka kui väikseid kurjameid, kellest tuleb kuri välja peksta, st laste füüsilist karistamist on loomulikuks peetud. Lapsi tulevikuehitajatena hakati nägema seoses tööstuse arenguga, kui lapsed eraldusid täiskasvanute tööilmast koolidesse. Poola psühhiaater Janucz Korczakon selle kohta öelnud: „…nii kaotasid lapsed õiguse olevikule”. Lastele pandi vastutus tuleviku ehitamise ees ning kooli ülesandeks sai seda tulevikuühiskonda harida.” Seega on last nähtud ajalooliselt pigem objektina, keda kujundatakse seatud eesmärkide suunas, kui subjektina, kellel on oma arvamus, kogemused ning neid vormivad tunded ja mõtted siin ja praegu. Objekti võib imetleda, kaitsta või karistada, aga objektil ei arvata olevat usaldusväärset arvamust, vähemalt mitte sellist, millega oleks mõttekas arvestada.. Laste õiguse üle oma elu puudutavates asjades kaasa rääkida hakati tõsisemalt mõtlema alles peale 1989. aastal ÜRO Peaassamblee poolt vastu võetud lapseõiguste konventsiooni. Selles kirjutati lahti, et laps on subjekt, kellel on sarnaselt täiskasvanutele õigused, milles sisalduvad ka kohustused.

Lapsega tuleb arvestada

Lapse subjektina nägemine tähendab seda, et laps on oma vanusele vastavat sotsiaalset kompetentsust omav tegelane, kellega tuleb arvestada.. See tähendab, et laps on võimeline nii reeglitest kinni pidama, valikuid tegema kui ka vastutust võtma. Kutsar selgitab siiski, et lapse valikud peavad olema vanema poolt kontrollitud. „Lastele ei tohi panna mistahes vastutust. Ei saa olla mistahes valikuid, lapse valikud on läbi räägitud ja reeglistatud tegutsemispiiri raames asjades, mis on otseselt temaga seotud.” Lihtsat näidet tuues, võiks laps saada valida mitte kõikide tema kapis olevate pluuside vahel, vaid nende vahel, mis on vanema arvates ilmastikuoludele vastavad. Kutsar lisab, et meie praeguses ühiskonnas on levinud enamvähem kõik eelnimetatud ettekujutused lapsest. Laste ja vanemluse monitooringus, mille viis läbi PRAXIS 2012.aastal, küsiti 10-17 aastaste laste käest lapse käsitlemise ajalooliste kujundite esinemise kohta meie ühiskonnas. Selgus, et umbes kolmveerand lastest nõustus, et lapsed on õrnad ning haavatavad, peaaegu kõik uuringus osalenud lapsed leidsid, et lapsed vajavad kaitset. Samas karistamise suhtes olid lapsed suhteliselt ühte meelt, uskudes valdavalt, et lapsed ei tee pahandusi meelega, pigem juhtub seda siis, kui lapsed on oskamatud või nendega ei ole reeglites kokku lepitud. Lapsed olid üksmeeles ka selles, et neil on omad arvamused, millega on täiskasvanutel oluline arvestada.

Täiskasvanu ei saa lapse arvamust esindada, kuna lapselt küsimata ta seda lihtsalt ei tea

Lastelt arvamuse küsimine ehk siis lastele hääle andmine on osa uuest lapsekäsitlusest, mille kohaselt on lapsed üks osa ühiskonnast, kes vajab sellisena ühiskonnas tunnistamist. Dagmar Kutsar ütleb, et uurijate suund on sellel, et küsitakse nende elu puudutavate asjade kohta laste endi käest, kusjuures seda peaksid rohkem tegema ka lapsevanemad igapäevaselt oma lastega suheldes. „Lapsed on targemad kui me julgeme oodata ja ütlevad välja tõdesid, millele täiskasvanu tihti ei tule, kuna lähtuvad erinevast aspektist. Täiskasvanu ei saa lapse arvamust esindada, kuna lapselt küsimata ta seda lihtsalt ei tea.” Uuenenud arusaamisest lähtuvalt on ühiskonnas katsetatud julgemalt asju, mida senini on peljatud. Näiteks valimisea langetamine 16 aastale kohalike omavalitsuste valimiste puhul. See katse näitas, et on suur hulk tegemata tööd ja läbi mõtlemata, kuidas noortele infot anda ja neis kodanikuks olemise vastu huvi äratada. Madal valimistel osalemine võib aga seotud olla ka sellega, et ’veel-mitte-täiskasvanutel’ ehk siis noortel tuli teha valikuid kandidaatide vahel, kes on täiskasvanud ning kes eeldatavasti võiksid hakata nende huvidega poliitilistes otsustes arvestama. Nad ei saanud valida enda eest kõnelejat endi hulgast.

Näiteid asjadest, mida me lastelt küsimata ei teaks

Mõne aasta tagune meediaanalüüs uuris lapsekujundeid Eesti meedias ja selgus, et praeguste noorema põlvkonna lapsevanemate seas on levinud uusvanemlus, mille oluliseks lähtepunktiks on lapsega rääkimise ja lapse arvamusega arvestamise kultuur. Lastega rääkimise oskused on vanemate hulgas kiirelt arenemas, üha rohkem vanematest näeb lastes mitte niivõrd oma kasvatuse objekti, vaid subjekti, kaaslast, kellega saab igasuguseid asju arutada. Uue aja vanemad usuvad, et lapsel on omad arusaamad ja teda saab usaldada. Uue aja vanemaksolek on täis väljakutseid, kuna endiselt oleks kergem rakendada võimu lapse üle kui temaga asju läbi rääkides ühisele lahendusele jõuda.

Täiskasvanute ja lapsevanematena kipume siiski tihti arvama, et meie teame, mida lapsed tahavad ja mis neile parim on. Oleme ju ka ise olnud lapsed ja omame seda kogemust, aru saamata, et meie kogemus ei ole universaalne. Kutsari sõnul ilmneb probleem näiteks lastevahelisse tülisse sekkumisel. „Kõige raskem lapsevanematele, õpetajatele ja lastega tegelevatele spetsialistidele on hoiduda eeldamisest. „Ma arvan, et ma tean või ma usun, et ma tean, kuidas asjad on, kuna just sellisena nad mulle paistavad.“ See teadmine lähtub eeskätt täiskasvanu omast kogemusest ja täiskasvanu vastutusest. Täiskasvanukogemus ei saa olla sama mis lapse kogemus. Andes kiire hinnangu, kes on süüdi ja kes algatas pahanduse sätestab ta põhjuse-tagajärje seose, kusjuures lastelt olukorra kohta küsimata võib näiv põhjus olla hoopiski millegi eelnenu tagajärg. Asjad ei pruugi olla alati nii nagu nad paistavad.” Kutsar soovitab: „Isegi kui olukord paistab ilmselge, küsi ikkagi kõigepealt üks lihtne küsimus: mis juhtus? Selgitused võivad olla üllatavad. ”

On oluline, et laste käest neisse puutuvaid küsimusi küsitaks, sest täiskasvanud võivad küll lapsi esindada, aga Dagmar Kutsari sõnul on ühiskonna see osa, kellele lapse vajadused tõesti teada on ja kes ise lapsi kasvatavad, marginaalne. „Laste arvamuste küsimine on tähtis ning veel olulisem on, et arstid, sotsiaaltöötajad ja teised lastega tegelevad spetsialistid laste sõnumeid kuulda võtaksid ja töötaksid laste subjektiivse heaolu suurendamise heaks.” Mis puudutab näiteks lapse elukorraldust, on otsuste tegemises osalemine väga tähtis lapse heaolu jaoks. Täiskasvanuna võime last kaitsta soovides tegelikult talle sellega hoopis halba teha. Kutsar: „Tähtsaid otsuseid ei saa teha üle lapse pea.” Näiteks võime hooldusõigusvaidluses otsustada, et lapsel peab olema regulaarne kontakt mõlema vanemaga, samas selle teostumist ise aktiivselt takistades või last nn aktiivsele kontaktile sundides tema isiklikke eelistusi küsimata.

Laste heaolu rahvusvahelise uurimuse 2013. aasta tulemustest on näha, et Eesti paistab silma mitmes valdkonnas. Meie lapsed on esimesel kohal kooliväliste tegevuste rohkuselt, samas selgus, et koolirõõm on maade üks madalaim. Ka mitmes teises uurimuses (PISA, HBSC) on ilmnenud meie laste kriitilisus kooli suhtes. Dagmar Kutsarile paistab, et sotsiaaluuringutes ilmnenud laste sõnumeid on hakatud tõsiselt võtma. Üheks märgiks on haridusuuenduslikud ettevõtmised: katsetatakse erinevaid õpetamis- ja hindamissüsteeme ja arendatakse tugisüsteemi. „Asjad on hakanud liikuma ja selle üle on mul väga hea meel,” ütleb ta.

Uuringutest on ka välja tulnud huvitavad leide, mis vajavad täpsemaid seletusi. Näiteks ei määra lapse õnnelikkust see, kas ta elab rikkal või vaesel maal. Kõige enam eluga rahulolevaid lapsi on Rumeenias, kõige vähem Lõuna-Koreas. Samas on ka rikas maa Norra rahuloluskaala tipus ja Lõuna-Aafrika madalamas osas. Lapse heaolu määravad mingid muud tegurid, mitte rahalised võimalused. Üks, mis kindel, on see, et laste arvates loovad nende heaolu lähedased inimesed — need, kes hoolivad, kellel on laste jaoks aega, kes neid kuulavad ja neid usuvad.

Laste heaolu rahvusvahelise uuringu (Children’sWorlds) tulemustel saab silma peal hoida ja tutvumas käia aadressil iscweb.org.