Kuidas tõlkida lapse joonistusi?

 (11)
Joonistus2

Kes meist ei tahaks rohkem oma lapsest teada saada? Mida ta mõtleb, mida kardab, millest unistab? Kuidas ta hindab oma vanemaid? Kas tal on lasteaias või koolis kerge suhelda? Vastuse nendele küsimustele annavad laste testid.

Paljud täiskasvanud suhtuvad nendesse kui huvitavasse, ometi kasutusse mängu. Mõtleks, laps joonistas maja või puu — kuidas saab selle järgi tema iseloomu üle otsustada? Tegelikult saab küll. Ja teada saab mitte ainult seda, kas laps areneb õigesti, vaid ka seda, kas vanemad talle piisavalt tähelepanu osutavad ning palju muudki huvipakkuvat. Joonistades ühte või teist objekti annab väikene inimene tahtmatult edasi oma suhtumise sellesse kõigesse. Seda, mis näib talle tähtis, joonistab ta hoolikalt, ning see, mis tema jaoks on tähtsusetu, võib hoopis joonistamata jääda.

Nimelt sellepärast on psühholoogid veendunud, et joonistus on alati mingi kujunditesse šifreeritud teade. Seetõttu on tähtis lapse sõnum lahti mõtestada. Loomulikult on seda parem teha kogenud psühholoogi abiga, kuid alustuseks võiksite iseseisvalt oma last testida. Ja kui selgub midagi, mis teie tähelepanu köidab, konsulteerige kindlasti spetsialistiga! Sest lõpliku „otsuse” langetab ikkagi just tema.

I test

Sugulussidemed

Selle testi tegemiseks läheb teie lapsel vaja valget paberilehte ja värvipliiatseid. Parem, kui ülesande annab talle teie sõbratar, naaber, õpetaja või mõni teine täiskasvanu, kellega ta pole sugulussidemetes. Las too palub last joonistada ema, isa, vanaema ja vanaisa nii, et kõik nad oleksid mingis tegevuses. Test näitab, kuidas laps kujutab ette perekonnasiseseid vastastikuseid suhteid.

Dešifreerimine. Kuni laps joonistab, pöörake tähelepanu tegevuste järjekorrale. Kõige tähtsama isiku joonistab ta esimesena. Tõsi, juhtub, et lapsed panevad ennast esimeseks. Ärge muretsege, see on täiesti normaalne. Vaadake, keda ta teiseks joonistab.

Kui pere on joonistatud täies koosseisus, on see soodne märk. Ja kui veel kõik pereliikmed hoiavad üksteisel käest kinni, on see topelthea, sest sümboliseerib ühtsust ja täielikku vastastikust mõistmist.

Kuid suuremad vahemaad inimeste vahel ning erinevate esemete (ajaleht, pliit, triikimislaud, teler jms) „sissetoomine” võivad osutada teatavale lahususele. Arvatavalt on reaalsus veidi teistsugune, kuid laps kujutab olukorda ette nimelt sellisena.

Neid inimesi, kes tema elus tähtsat osa etendavad joonistab ta kaua ja hoolega, meenutades ka selliseid detaile nagu nööbid, juuksenõelad jne. „Teisejärgulistel” isikutel võivad aga puududa näiteks jalad või käed või hoopis kõrvad. Ning värvitudki on need lohakalt.

Pöörake tähelepanu „autori” figuurile. Kas see on suurem või võrdne teistega? Pole välistatud, et laps võistleb vanemate armastuse pärast õe või vennaga. Kui ta on ennast teistest väiksemana joonistanud, on võimalik, et talle pühendatakse liiga vähe tähelepanu. Kui laps pole aga üldse ennast joonistanud või, vastupidi, joonistas ainult enda, siis võib olla, et ta tunneb end üksikuna. Sama „diagnoosi” võib panna ka juhul, kui laps on end teistest kaugemale asetanud.

Uurige tähelepanelikult joonistuse sümboleid. Kui laps on joonistanud pori või mustust, näitab see tema seesmist rahutust. Vesi, jää, vihm ja tähed annavad tunnistust depressiivsest meeleolust. Puurikujuline lapsevoodi assotsieerub vangistusega; püssid, püstolid, odad, noad ja muud tulistavad ja lõikavad esemed jutustavad agressiivsusest ja keevalisusest.

II test

Joonistame looma

See test aitab päevavalgele tuua lapse isiklikke omadusi. Saate tema kohta palju teada — kas tal on arenenud loominguline alge, kas ei peitu temas agressiivsust teiste suhtes, kas ta pole liialt närviline jms.

Testi võivad teha nii väikesed lapsed, kui ka teismelised. Tõsi, eksisteerib teatav vahe tulemuste interpreteerimisel (sõltub testitava vanusest), sellest me räägime veel hiljem, esialgu aga arutame läbi testi tegemise protsessi.

Vaja läheb valget paberilehte, harilikku ja värvipliiatseid. Ülesanne seisneb selles, et laps joonistaks looma, keda pole olemas ning annaks talle siis nime. Lapsele on tarvis tingimata selgitada, et ta ei tohi kujutada multikate või muinasjuttude kangelasi, sest need on juba kellegi poolt välja mõeldud.

Loe veel

Dešifreerimine. Pöörake tähelepanu joonistuse asetusele. Normaalne asend on keskel. Kui see asub ülemisele äärele lähemal, räägib see joonistaja kõrgest enesehinnangust ning võimalikust isiklike teenete ületähtsustamisest. Märkamatu kujutis lehe alumises osas näitab enesekindluse puudumist, rõhutust ja otsustusvõimetust.

Kui looma pea või figuuri keskmine osa on pööratud paremale, annab see tunnistust aktiivsusest, energiast ja sihikindlusest. Kui vasakule — passiivsusest ning otsustusvõimetusest.

Otsevaates pea räägib egoismist ja enesearmastusest. Suured kõrvad „reedavad” uudishimu, avatud suu — lobisemishimu, ümmarguse kujuga suu — närvilisust ja kalduvust hirmudele.

Kui laps on oma loomale joonistanud veel ka hambad, tõlgendavad psühholoogid seda kui teatava agressiivsuse väljendust. Sama võib öelda, kui laps on „varustanud” looma sarvede, küüniste, okaste ja muude nurgeliste või torkivate-teravate elementidega.

Uurides pilti edasi, pöörake tähelepanu figuuri stabiilsusele. Kui loom seisab kindlalt jalgadel, tähendab see enesekindlust (mitte looma, vaid muidugi lapse oma). Kui hõljub õhus — kindlusetust, pinnapealsust, kergemeelsust. Selles mõttes on huvitavad ka mitmesugused täiendused. Kui kunstnik on leiutanud mingid funktsionaalsed elemendid, näiteks kuus kätt, et tema „hoolealune” oleks tugevam, või rohkem jalgu, et see kiiremini liiguks, siis jätkub tal praktilist meelt küllaga. Kui ta on aga oma looma kaunistanud mitmesuguste lintide ja sulgedega, tähendab see seda, et ta on veidi demonstratiivne ning armastab olla tähelepanu keskpunktis. Originaalsete elementide küllus rõhutab autori individuaalsust.

Uurige kindlasti välja, mis nime on laps oma loomale andnud. Kui see on sõjakas nimi, ütleme Terminatosaurus, reedab see erutuvust ja teatavat agressiivsust. Nimetus tegevuse kaudu, näiteks Lihasööja, näitab ratsionaalsust ja loogilist mõtlemist. Korduvad nimeelemendid („Kus-kus” vms) on teatava passiivsus märgiks. Pikad nimetused viitavad arenenud kujutlusvõimele.

Testi dešifreerides arvestage järgmiste momentidega:

  • Vahel ei suuda lapsed välja mõelda olematut looma, seetõttu joonistavad nad „tõelise”, looduses olemasoleva. Koolieelikute puhul on see normaalne (kuigi, kui laps on küllalt arenenud, suudab ta välja mõelda sellise looma ning teda isegi mingi nimega nimetada). Halvem on, kui vanemas eas laps ei suuda olematut looma luua. See võib anda tunnistust vähesest kujutlusvõimest või liigsest närvilisusest. Ärritunud inimene muutub reeglina nõutuks ebakindlate ülesannete puhul. Tema jaoks pole olemas hullemat palvet „minna sinna-ei tea-kuhu ja tuua seda-ei tea-mida” — ta kardab eksida. Joonistades „reaalset” looma, tunneb kergesti ärrituv laps end hulga kindlamalt.

  • Sageli kujutavad lapsed oma joonistustel väljasurnud loomi, näiteks dinosauruseid või neid, keda on kirjeldatud müütides ja legendides. Tavaliselt teevad seda 8-10-aastased nooremate klasside lapsed. Põhimõtteliselt on ka see normaalne variant. Kuid kui teismeline joonistab dinosauruse, siis võib see viidata arenemata kujutlusvõimele ning vähesele haritusele.

  • Lapsed (sõltumata vanusest) joonistavad tavaliselt looma, kes ei ole küll täiesti olemasoleva looma sarnane, ometi meenutab teda. Loomal on pea, keha, saba, tiivad… Kusjuures kõik proportsioonid on reeglina täidetud ning üksikud elemendid seisavad seal, kus nad peavad olema: silmad — peas, mitte tiibadel, käed-jalad „kasvavad välja” kehast, mitte aga kõrvust või juustest jne. Mingil juhul ärge süüdistage last kujutlusvõime puudumises — see on täiesti normaalne.

    3. test

    „Kaks maja”

    Kui eelnev test aitas teil paremini mõista oma lapse iseloomu, siis järgnev aitab aru saada, kuidas laps suhtub oma vanematesse, lähedastesse, sõpradesse, õpetajatesse ja kasvatajatesse. Kõige paremini sobib see 3-7-aastaste laste jaoks, kuid võib kasutada ka töös veidi vanemate lastega.

    Vaja läheb puhast paberilehte, punast ja musta pliiatsit ning pastakat. Enne „protsessi” algust on soovitav rääkida lapsega tema kodust, seejärel tehke talle ettepanek ehitada „kena punast värvi maja”. Seda rääkides, joonistage paberi vasakule poolele punase pliiatsiga hoone, igati selle ilu toonitades. Seejärel aga soovitage sellesse majja inimesed elama panna: „Seal hakkad elama SINA, aga ka kõik teised, keda sa tahad endaga kaasa võtta. Ära muretse, ruumi jätkub kõigile”. Laps hakkab nimetama oma „naabrite” nimesid, teie aga kirjutate need kõik maja alla üles.

    Siis joonistage lehe paremale poolele must maja. Sellest aga ärge midagi rääkige — ei head ega halba. See on lihtsalt teine maja. Öelge lapsele: „Võib-olla ei taha sa kõiki punasesse majja kaasa võtta. Need inimesed peavad aga ju ka kusagil elama, noh, näiteks mustas majas. Mis sa arvad, keda võiks sinna elama panna?” Veidi mõelnud, nimetab laps ka musta maja elanikud.

    Dešifreerimine. Inimesed, keda laps majutab punasesse majja on talle kõige kallimad. Nendega tahab ta olla alati koos. Vahel „kolib” laps punasesse majja üksinda. See on ärevusttekitav signaal: võimalik, et on olemas konflikt lapse ja tema ümbruse vahel!

  • Jälgige tähelepanelikult, keda laps musta majja elama paneb. Need inimesed tähendavad talle vähem kui „punased”. Ilmselt tahab ta „mustade” ja enda vahele tõket seada.

    Kui mustas majas on elanikke rohkem kui punases, ei tunne laps end teda ümbritsevas keskkonnas kuigi hästi. Soovitav on konsulteerida psühholoogiga. Ideaalseks peetakse olukorda, kui must maja jääb tühjaks.

    Ärge kiirustage järelduste tegemisega

    Dešifreerides lapse joonistusi, pole vaja ennatlikke järeldusi teha. (Laps joonistas loomale hambad? Tähendab ta on agressiivne!). Tema loomingut tuleb hinnata kompleksselt. Pidage meeles, et test pole kohtuotsus, vaid üksnes informatsioon mõtisklusteks. Kui olete testides siiski midagi murettekitavat avastanud, konsulteerige kindlasti lastepsühholoogiga. Tema teeb teie lapsele juba keerulisemad testid, vestleb temaga ja teiega ning alles pärast seda langetab oma otsuse.