Kümme reeglit vanavanematele, kelle laps lahutab ja kes ei soovi seetõttu lapselastest ilma jääda
1. Me ei saa olla kindlad, et poja või tütre praegune elukaaslane talle tõepoolest sobib. Võimalik, et ta valis valesti. Vahest võib selle suhte jätkumine kõigile osalistele palju kahju teha. On paratamatu, et paljud väga head ja väärtuslikud inimesed ei oska oma suhteid hoida.
2. Teada saades, et lapse püsisuhtes asjad ei suju, oleks õige soovitada neil otsida abi paariteraapiast. Kasu võib olla sellestki, kui algul läheb terapeudi juurde üks. Enamasti tekib pikaajalistes suhetes kriise, mida õnnestub lahendada, kui ei ole üksteisele veel väga palju haiget tehtud.
3. Laps ei tarvitse meile rääkida probleemidest oma lähisuhtes seetõttu, et ta ei taha meile haiget teha. Kui me ise anname oma lapsele selgelt mõista, et tuleme tema mure kuulamisega toime ja tahame teda ja temaga toimuvat mõista, võime rohkem teada saada olukorrast, seda paremini mõista ja ehk isegi asjakohast nõu anda.
4. Lapselaste vanusest sõltuvalt on nende vajadused vanemate lahkumineku puhul erinevad. Väiksemad lapsed vajavad kindlasti turvalisust ja seni harjumuspärase keskkonna säilimist. Kui vanavanemate kodu on neile seni olnud heaks ja turvaliseks kohaks, oleks hea ka lahkumineku perioodil, mis vahel kujuneb üsna pikaks ja kurnavaks, kui lapsed võiksid mõnda aega veeta vanavanemate juures. Nõnda saavad vanemad omavahel asju kergemini selgeks arutada.
5. Kui me tõesti armastame oma lapselapsi, ei halvusta me kumbagi nende vanematest. Laps saab jõudu sellest, et ta oma vanemaid armastab. Teiste lähedaste poolt halvaks kuulutatud ema või isa on lapsel raske armastada ja see lõhestab väikest hinge. Kui me kunagi oleme miniale või väimehele liiga teinud, oleks hiljemalt lahkumineku olukorras õige oma eksimusi tunnistada, paluda lapse seniselt elukaaslaselt võimalust lapselaste elust osa saada ja pakkuda neile parimat.
6. Lapsi kasvatavad inimesed peavad igal juhul omavahel koostööd tegema selles, kuidas lapsi kasvatada, mida neilt nõuda ja millised piirid seada. Ekskaasad peavad kokkuleppeid sõlmima ja neist kinni pidama. Teisiti ei saa lapsi kasvatada.
7. Vahel ei õnnestu vanavanematel lapse lahkumineku järel mõnda aega lapselastega suhelda. Mida targemalt vanavanemad toimivad, seda suurem on tõenäosus, et see võimalus neil uuesti avaneb, kui lahkuminejad ise oma kriisi raskete tunnete faasist on üle saanud.
8. Üldiselt kehtib põhimõte: ära anna nõu, kui sinult ei küsita. Lahkuminekuteema on aga selles mõttes erandlik. Suhetega kriisi jõudnud inimesed võivad oma keeruliste ja segaste tunnete tõttu teha kiireid ja mõtlematuid otsuseid. Päritolupere liikmed saavad siin vahel olla head nõuandjad, kutsudes inimest järele mõtlema, aega maha võtma, arutama, partnerile tema eksimusi andeks andma ja lahendusi otsima. Neid nõuandeid ei tohi kindlasti esitada ultimaatumi või ähvardusena vormis: kui sa nii ei tee, ära minu käest enam abi küsi vms.
9. Kui poeg või tütar loob uue püsisuhte inimesega, kellel on lapsed varasemast suhtest, on vanavanematel väga tähtis roll, et juurdetulevatele lastele rääkida pere senisest elust ning aidata neil saada osaks uuest perest.
10. Peame meeles, et kõik lapsed vajavad usaldust, armastust ja hoolimist ning seda iseäranis perioodidel, kui nende elus on toimunud suured muutused.
Allikas: Aita Keerberg, Elukiri
