Tahes-tahtmata äratab selline lärm tähelepanu.
Tüdruk ilmselt ei taha tulla, sooviks veel väljas mängida. Põgeneb ema eest ära liivakasti. Edasi järgneb aga kujuteldamatu. Ema tuleb karjudes lapse poole.
Laps istub liivakasti serval ja tõstab käed üles — näo ette kaitseks. Kaitseks oma ema eest.
Ema lükkab käed hoogsalt eest ja annab tüdrukule laksu vastu kõrvu ja siis ka pepule. Tüdruk põgeneb. Ema ei jäta. Siis varjuvad mõlemad mängumaja taha, kuid üht-teist on ikkagi näha.
Emme rebib liival istuva tütre püsti — nii kätest kui juustest.
Tüdruk põgeneb taas, nüüd juba kodu poole. Minul keerab sees. Jään üksisilmi ema vaatama. Lähemale jõudes märkab ta mind.
“Mis sa vahid? Muud teha pole või?”
“Teid on masendav vaadata!” taipan öelda.
Alt järgneb pikk tiraad sellest, et ma olevat pedofiil, kes vaatab, kuidas laps püksata ringi jookseb, sest on need täis lasknud…
Pole raske arvata, miks kasvult juba päris suur tüdruk alla laseb. Ma laseks tema asemel ka, kui mind iga päev nii koheldaks.
Ausalt — ma ei teadnud, mida teha. Lähed last päästma, oled kallaletungija, pedofiil. Päris reageerimata ka ei saa jätta.
Uurisin Lastekaitse Liidust. Nende igati mõistlik soovitus oli järgmine. Kui asi toimub nüüd ja praegu, kutsutagu politsei.
Kui on tegemist pideva või aeg-ajalt toimuva vägivallaga lapse suhtes, siis on mõistlik asjast teada anda kohaliku omavalitsuse lastekaitsetöötajale.
Kust ometi tulevad küll sellised kahejalgsed? Meenub üks väga tabav küsimus: “Oleme me ikka samast liigist?”
