Viga 1: vanemad peavad oma otsustes järjekindlad olema

Õigem oleks öelda, et vanemad peavad usutavad olema. Selleks ei pea aga ilmtingimata järjekindel olema. Tähtsam on õigupoolest see, et vanemad oleksid oma otsustes nii püsivad, kui olukord seda võimaldab. See tähendab, et täiskasvanute tegevus peab olema kooskõlas nende enda väärtushinnangutega. Tänapäeval peetakse järjekindlust tihtipeale lihtsalt sünonüümiks sõnale karistus.

Viga 2: präänik on parem kui piits

Nii premeerimine kui ka karistamine õõnestavad vanemate autoriteeti, sest oma võim asendatakse millegi uuega: ära tee seda minu pärast, vaid seetõttu, et sinu käitumisviisile järgneb preemia/karistus. Nii kasvatatakse üles lapsed, kes küll hakkama saavad, aga teistest sõltumatult mõelda ei suuda.

Viga 3: viisakus on tähtis

Palun, tänan, ole lahke. Hea käitumine ja viisakus on võõraste inimestega suheldes suurepärasteks abimeesteks: näiteks bussis, pagariäris või hotellis. Vanemate ja laste vahel selline lävimisviis aga ei toimi: see ebaisikustab suhet ning tekitab distantsi seal, kus peaks valitsema lähedus. Siiski tuleb silmas pidada seda, et hea ja viisaka käitumise alternatiiv pole ilmtingimata ebaviisakus. Vanema ja lapse vahelises suhtes on pigem oluline see, et arendataks välja oma enda isiklik keel.

Viga 4: vanemad peavad head eeskujud olema

Vanemad on eeskujud. Punkt. Lapsed suudavad senikaua täiskasvanute vigu väga edukalt vältida, kuni viimased nende eest vastutuse enda kanda võtavad. Aga juhul, kui vanemad hakkavad teesklema, et nad on keegi teine, ja ei näita enam oma tõelist palet, lähevad järeltulijad segadusse.

Viga 5: lapsed vajavad piire

Lapsed vajavad suhteid selliste inimestega, kellel on piirid. Kes ütlevad: „Seda ma ei taha.” Või: „Ma tahan nüüd ka pool tunnikest üksinda olla.” See, et lapsed vajavad korralikuks inimeseks arenemiseks piire, on aga vale.

Viga 6: isa ja ema ei tohi laste nähes erimeelel olla

Paare, kes oleksid alati ühel ja samal arvamusel, ei ole olemas. Võib-olla eksisteerivad sellised partnerid teoreetiliselt või õhtuti veidipudeli ääres, kui arutatakse fundamentaalsete suhteküsimuste üle. Aga igapäevases lastekasvatamises pole selline üksmeel võimalik. Sellegipoolest koormavad paljud vanemad ennast alati ühise keele leidmisega, sest lapsi ei tohi ju segadusse ajada. Nii alahindate te oma järeltulijaid aga tohutult: arengujärgus noortele saab väga ruttu selgeks, et erinevatel inimestel on erinevad väärtushinnangud ning piirid. Ja see on tähtis, et nad seda õpiksid.

Allikas: brigitte.de