Elasime hästi, aga ikka oleks saanud paremini. Vannitoas kukkusid plaadid juba seina küljest alla, nõudepesumasin oli rikkis ja paljud pisemad asjad vajasid kohendamist, kuid nende jaoks ei näinud kunagi raha jätkuvat. Mees ei teinud ka nagu teist nägu ja ütles, et küll mingil päeval saavad asjad korda…

Kuulsin mehe tegelikust palganumbrist tema sõbra naiselt. Mees oli õlleklaasi taga sõbrale rääkinud, et paneb tegelikult suure osa oma palgast hoopis kõrvale ja planeerib tulevikku, aga minule seda ei räägi, sest ma “leiaks niikuinii tuhat muud kohta, kuhu tema palk paigutada.” Kui päris aus olla, siis… Oleksin leidnud jah! Näiteks oleksin ostnud meile korraliku abieluvoodi, et me ei peaks põrandal madratsil magama ja oleksin võimaldanud pojale jalgpallitrenni (ainus, mis meie läheduses asub, on üsna kallis). Aga ei, see raha oli vaja salaja enda arvel hoida, et perekond sellest jumala eest sentigi ei saaks!

Sellest tuli muidugi tohutu tüli, lausa nädalatepikkune tüli, mille käigus ütlesime mõlemad valusaid asju, mida me võib-olla isegi ei mõelnud, aga mis tehtud, see tehtud. Olin üllatunud, milline pagana titt võib olla mees, kellega kord koos elu alustasin ja kes on minu poja isa. Jõudsime koguni selleni välja, et põhjus, miks ta mind naiseks polnud palunud polnud mitte meie ühine kokkulepe, et seda pole vaja, vaid tema hirm, et siis ta peab kogu oma vara minuga jagama hakkama. Tule taevas appi! Hea, et sellisest mehest lahti sain, istugu oma rahahunniku otsas. Aga lapsest on kahju. Tal pole endiselt suuski, aga mees on enda tulevikuplaane juba täitma hakanud — paar kuud tagasi ostis uue auto. 

Loe ka teist pihtimust samal teemal: Mees valetas mulle, kui palju ta tegelikult teenib!