Laps ja puder — kes keda?
Ometi ei õigusta ükski nendest põhjendusest sunniviisilist toitmist. Võitluse laua taga kaotavad igal juhul vanemad. Saavutada võib küll hetkelise võidu — taldrik on tühi, kuid ikkagi tekib raskusi, millega on hoopis keerulisem toime tulla. Looduses ei sunni ükski loom oma last väevõimuga sööma. See on loomuvastane.
Lapse maitse muutub
Isu pole mitte üksnes soov sööki vastu võtta, vaid ka organismi valmisolek seda seedida. Toidu lõhn ning selle meeldiv väljanägemine soodustavad maomahla eritumist. Sundimine võib põhjustada loomulike reflekside nõrgenemist ning siis alles tõelised probleemid söömisega algavad. Lapse ajutine isupuudus ei peaks lapsevanemat sugugi murelikuks tegema. Esinevad näiteks ealised söögiisukriisid.
Esimest korda tekivad raskused teisel eluaastal, kui laps lõpetab intensiivse kasvamise: tal pole enam vajadust neelata toitu endise hirmuäratava kiirusega. Nüüd on tal aega mõelda, kas ta tõepoolest tahab kohupiima või eelistab siiski piima. Lapsevanem arvab aga, et laps lihtsalt jonnib.
Kahe-kolmeaastased lapsed ei taha tihilugu äkki enam putru. Ja ka siin pole midagi imekspandavat — no kui palju võibki ühte ja sama süüa? Mis on siis lahendus? Võib-olla tuleks pudrud mõneks ajaks menüüst välja jätta ning väikesele sööjale midagi uut pakkuda? — Peab silmas pidama ka seika, et lastele on omane üksteist matkida.
Ja meie ise? Täna tahaks magusat, homme — soolast, ülehomme aga “midagi head”, “ise ka ei tea, mida”. Miks siis lastel pole õigust oma maitset muuta? Sunniviisiline toitmine võib viia selleni, et ajutiselt kadunud söögiisu asemel tekib pidev isutus. Siin on aga tegemist juba psühholoogiliste põhjustega, mida tuleb hakata selgitama.
Armastuse asemel kotlet
Kui laps keeldub söömast, on igal juhul tähtis aru saada, miks ta keeldub, ning püüda siis eemaldada põhjus, mitte tegelda tagajärjega.
Mossis laps istub pudrutaldriku taga ning veab toidusse lusikaga vagusid. Või segab vahetpidamata suppi, püüdes sealt välja õngitseda riivitud porgandit. Tuttav pilt? Kas ta ei taha süüa? Tahab küll. Veel rohkem ihkab ta aga tähelepanu. Võimalik, et lapsel on puudu armastusest ja soojusest ning ta on kaotanud usu seda normaalsel moel saavutada. Seetõttu on nõus isegi “negatiivse” tähelepanuga — karjumise, ähvarduste ja karistustega.
Laps näeb, et ema on mures tema söömise pärast, ning mõistab otsekohe: mida kauem ta jonnib ja laua ääres istub, seda kauem on ema tema juures. Selline kahevõitlus võib kesta lõputult. Ema võitleb toidupalukese, laps aga ema armastuse eest. Nüüd võiks oma suhteid analüüsida. Kui ehk rohkem lapsega tegeleda, äkki kaovad siis probleemid laua taga iseenesest.
“Ma jään siis laua taha elama!”
Toidu abil ei võitle lapsed mitte üksnes armastuse pärast, vaid ka sõltumatuse eest. Esmakordselt annab laps oma isiksusest teada kahe-kolmeaastaselt otsustava lausega: ”Ma ise!” See tähendab, et on kätte jõudnud aeg talle teatavat iseseisvust anda.
Kui jätkata lapse vabaduse piiramist, reageerib ta kangekaelse ja raevuka vastuhakuga. Toidulaud muutub tõeliseks areeniks võitluses vanemliku autoriteediga. Laps kogeb survet lapsevanema poolt, vanemad ei suuda aga iial väikest jonnipunni lõplikult võita, sest too pigem sureb, kui sööb seda, mida talle peale sunnitakse. “Söö!” — “Ei söö!” — “Sa ei tõuse laua äärest enne, kui taldrik on tühi!” — “Olgu, ma jään siia elama!”
Lahendusi on ainult üks: lõpetada vaidlused söögi teemal ning lubada lapsel süüa niipalju, kui ta tahab. Samuti tuleks mõista, et laps on suuremaks saanud, kui me arvame, ning talle on tarvis anda veidi rohkem vabadust, usaldada sagedamini tema arvamust.
Loe siinsele lisaks:
