Lapsel on pidu ehk miks me kõik kinni maksame?

Minu kaheteistkümnseks saaval pojal on tuleval kuul sünnipäev. Mis seal ikka, mõtlete teie — kink, lilled ja tort, peoke sugulastele, teine lastele. Aga ei! Me elame aastal 2010, kus laste sünnipäevad on võtnud vaata et pulmade mõõdud.

“Emme, ma sain täna Martenilt sünnipäevakinkide soovinimekirja!,” hüüdis poeg ükspäev koolist tulles.
“Misasja?!”, ei uskunud ma oma kõrvu.
“Nimekirja. Marten kirjutas sünnipäevakinkide soovid paberile ja nüüd me ei pea enam mõtlema, mida talle kinkida. Ta pani selle internetti ka üles. Saame sealt nimekirjast endale sobiva välja valida ja ära broneerida.”
“Mis seal nimekirjas siis seisab,” uudistasin.
“Mõned PSP-mängud, paar plaati,… noh igasugu asju,” vastas poeg iseenesestmõistetavalt.
Igasugu asju oligi, aga minule ei ole iseenesestmõistetav, et ma peaksin ühele peaaegu tundmatule poisile 500-800 kroonise kingi tegema!
Absoluutselt ei ole, sest neid klassikaaslasi, kelle sünnipäevadel aasta jooksul käiakse ei ole üks ega kaks. Ja isegi kui oleks üks, tundub see ühekordne pooletuhandene soov mulle kallivõitu kingina.
Tõsi küll, maailm keerleb eri rahadimensioonis kui veel mõned aastad tagasi, rääkimata meie lapsepõlvest, kuid siiski — 800 krooni!?

Tänapäeva laste tahtmised on muutunud uskumatuteks. Raha kinkimine on popp, raamatut või kommikotti ei söanda enam ostagi.
Kuid see pole veel kogu probleem. Sest on ka sünnipäevapeod.
Lõbusast koosolemisest, kus koos mängitakse, torti ja kommi süüakse on saanud action-peod. Küll on spaa-õhtuid, klubidiskosid, keegliõhtuid, ostetakse poolele klassile kinopiletid, pärast söödetakse joodetakse restoranis jne.

Ma saan aru, et oma laps on armas ja (igas mõttes) kallis ning talle tahetakse pakkuda kõige paremat. Rääkimata sellest, mis on prestiižikas vanemete jaoks. Ometigi julgen muutustelainele vastu astuda. Sest mind võtab hingeldama see reaalsuse(tuse)taju. Nii laste kui vanemate suhtes.
Sest ka laste puhul on esimene küsimus pärast sünnipäevakutse saamist: kus pidu toimub? Kui siis kõlab vastuseks, et kodus, uuritakse kindlasti veel et, kui palju külalisi ja kes täpselt tulevad ning mida selga pannakse.
Aga lapsepõlv, mis vanuses see siis oli?
Mitte igaühel meist ei ole rahaliselt võimalik broneerida kardirada, ujula või mängutuba, rääkimata sellest, et osta seiklusrajale kogu klassile pääsmed.
Ja oletame, et olekski võimalik… Küsin vastu: kas see on siis normaalne, et laste sünnipäevapeoga kurioosumiteni minnakse? Ja kui suur peaks siit edasi olema lapse taskuraha? Või veelgi enam — kus ja kuidas tuleks sellisel juhul korraldada lapsele lasteaia- või koolilõpupidu?

Mingil määral ma mõistan. Sest ka minul on (kauge) mälestus kooliajast, kus teistega võrdväärne, teatud määral samasugune olla oli tähtis.
Aga kas meie, vanemad, ei kipu nende sünnipäevade ja kinkidega varjus tegema hoopis muud — ostma oma laste soosingut?