"Emaga on seotud palju ilusaid ja südamlikke mälestusi. Ja muidugi ka naljakaid lugusid.

Kord kaubamajas käies avastas ema, et olen järjekordselt plehku pannud. Peale pikka otsimist märkas ta müüjaid koos millegi üle arutamas.

Ta läks lähemale ja nägi mind kingariiulil istumas, jalg üle põlve. Ma ei mäleta, mida ma rääkisin, kuid ema sai sealt vennale väga head kingad. Tasub meenutada, et sel ajal oli head kaupa väga raske saada.

Lapsed on tänamatud tegelased. Sa paned talle ilusa kleidi selga, seod tuti pähe ja saadad õue mängima. Peale viit tundi otsimist leiad ta poe tagant ühe külamehe kõrvalt, kes oma võrri putitab. Koju tulles on valgest kleidist saanud hall kleit ning taskud on kruvidest ja traatidest pungi.

Mäletan, et lapsena meeldis emal mind ikka kaasa võtta, kui kuhugi läksime. Ta oli väga väga ilus ja püüdis ikka inimeste pilke.

Mina aga olin mures, et emal polnud kavaleri ning kui mõni meesterahvas tuli meiega vestlema, olin mina alati kiire seletama, kuidas asjad tegelikult on. Ma võisin bussis suvalise meesterahva sülle istuda ja küsida mitte ainult tema perekonnaseisu kohta vaid ka igasugu muid asju. Ema vaatas piinlikkusest kõrvale, et poleks aru saada, kelle laps see on.

Hiljuti sattusime bussiga sõitma ning taas oli üks vanahärra end meie juurde istuma sättinud ning mina olin temaga jutusoonele sattunud. Ema pööritas silmi ja ütles omaette, et 30 aastat ja ikka pole midagi muutunud."