Lapsendamine — headus või isekus?

Ikka ja jälle jookseb seltskonnauudistest läbi teade, et see või teine staar on võõrasemaks hakanud. Kõige rohkem on lapsendamisega seoses kõmu tekitanud muidugi Angelina Jolie ja Madonna, kuid ega nemad pole kaugeltki ainukesed. Mis see siis on? Kas võõras lapsuke võetakse enda hoole alla ehedast soovist anda armastust abitule, ematule olendile — või on see mõni uus mood, millega karmat parandada ja avalikkuses loorbereid lõigata?

Viimati teatas näiteks Sheryl Crow, et on hakanud emaks kahenädalasele poisile. Nojah, Crow on 45 ja meest tal pole. Peale selle paranes ta hiljaaegu rinnavähist. Ilmselt on ta juba proovinud kõike seda, mida kaasaegne meditsiin on loomuliku lapsesaamise asemel välja mõelnud, ja mõistnud, et tema jaoks on see ainus võimalus.

Angeline Joliega on lugu teine. Tema on juhtumisi tõestanud, et ei adopteeri mitte viljatuse pärast: tal on ju Brad Pittiga laps, kelle nimi on Shiloh Nouvel, ta peaks nüüd aastane olema. Aga peale selle on Angelinal ja Bradil veel kolm adopteeritud last — viieaastane Maddox, kolmeaastane Pax ja kaheaastane Zahara.

Kollane ajakirjandus on susistanud, et Angelina unistuseks on adopteerida lapsuke igalt mandrilt, aga Bradil olevat kogu värgist kõrini. Esiteks eelistavat Angelina lapsendatud lapsekesi Shiloh Nouvelile, teiseks ei saavat Brad enam üldse keppi ja kolmandaks amelevat Angelina vanade kommete kohaselt ikka võõraste meestega. Ma ei mäleta, kes see oli, keda Angelina sületantsuga „üllatas”. Ega vahet ei olegi, sest tuletagem meelde, et Pitti lõi ta ka ju Anistonilt üle.

Ma olen mõnda Joliega filmi näinud küll, aga ausalt öeldes on tema näitlemisoskus mind täiesti külmaks jätnud. Eks ta mingisugusele klišeelikule ettekujutusele ilusast ja meelast naisest ju vastab, aga minu meelest on tema „ilu” küll pigem labane kui peen.

Mõned väga väsinud peast tehtud pildid reedavad aga, et näitlejannat pole kulutanud mitte laste eest hoolitsedes magamata jäänud ööd, vaid hoopis mõni kangemat sorti joovastav kraam, mis enneaegu vanaks teeb ja näojooned teravaks joonistab. Mõni ime siis, kui Angelina juba mitu aastat tagasi filmis oma keha näidata ei julenud, vaid pepudublandi palkas.

See on muidugi tore, et ta annab raha Sudaani põgenike abistamiseks, ÜRO hea tahte saadikuna tegutsedes on ta selliseid annetusi teinud rohkemgi. Aga vahel tundub ikkagi, et kõik see lapsendamishullus on rohkem nagu mainekujundus kui tõsine soov ematutele lastele saamata jäänud soojust anda. Ja miks ta ise ei sünnita? Ilmselt selle pärast, et kardab oma keha pärast.

Mine tea, kas pärast järgmist sünnitust enam kõhtu kokku tõmbabki. Ja siis ei vaja ta varsti enam mitte ainult pepudublanti, vaid ka mis-iganes-muud dublanti, ja viimaks võib ju juhtuda, et keegi teda oma filmi ei kutsugi, kui kõike asendada tuleb.

Madonnal seevastu on kaks oma last: tütar Lourdes ja poeg Rocco. Peale selle lapsendatud poeg David. Viimatised uudised pajatavad, et Madonna soovib lapsendada veel ka Malawist pärit tüdruku. Noh, Madonna saab varsti viiskümmend. Veel mõni aasta tagasi kirjutasid väljamaa seltskonnakroonikad, kuidas Madonna proovib kõiksugu nippe kuni nõiduseni välja, et veel üks bioloogiline laps sünnitada. Mis võimatu, jäi saamata.

Madonna on lahe küll, kui mulle ta muusika ka vähegi meeldiks, siis võiks teda ju lausa eeskujuks pidada. Ma sooviksin ka viiekümnesest nii heas vormis olla. Kuigi räägitakse, et ränk trenn on staari tervisele mõjuma hakanud, Madonnal olevat reuma. Tjah, kõigel on oma hind.

Aga kui ta veedab mitu tundi päevas sporti tehes ja eks kesta ju tundide kaupa ju ka proovid, esinemistest ja tuuridest rääkimata, siis millal ta lastega tegeleb? Hoidjad ees ja taga, arusaadav, aga mis siis ikkagi selle kõige mõte on, kui ta ise oma lastega nii vähe saab koos olla?

See viimane küsimus tekib ausalt öeldes kõigi staaride ja staarikeste puhul. Isegi Britney soovivat lapsendada, kuigi sellel arust ära lapsekesel on niigi kaks oma last. Kes nende eest hoolitseb, kui Britney šoppab ja pidutseb, ei tea.

Õnneks vist päris segi pööranud tüüpidele lapsi ei anta. Kuigi peamine selles lapsendamisäris paistab olevat raha ja seda Britneyl kardetavasti on. Jolie üks lapsendusaktsioon tõi ju ka kaasa meediaskandaali, kõikidest reeglitest astuti üle, aga kõik maksti kinni.

Aga kõige tähtsam küsimus on minu meelest ikkagi see, mis on lapsele parim. Tita käest ei saa ju küsida, kas ta tahab Madonna või Jolie lapseks hakata. Natuke suuremate laste puhul aga tekib küsimus, kas lapsel ei ole juba oma kodupaiga, tihtipeale eksootilise kodumaaga oma side tekkinud. Ühel Jolie adoptiivlapsel oli ju isagi olemas, kes pärast lapse äraandmist ikka kahetsema hakkas, kui taipas, et tõenäoliselt ei näe ta oma last enam iialgi.

Sellisel puhul on väga raske vastata küsimusele, mis on lapsele parem. — Kas materiaalselt kindlustatud tulevik ikka on õnne tagatis? Kas ematu-isatu aafrika tita koduneb päriselt läänelikus staariperes? Ja mis motiividel ikkagi staarid lapsendavad, kas pole see pigem isekas tegu, poosetamine, oma „headusega” eputamine? Ma ei tea.

Nägin kord filmi ühest briti perest, kes oli lapsendanud oma kakskümmend last — kõik vigased. Tolle isevärki perekonna ema ja isa ütlesid, et jumal on andnud neile ande hoolitseda selliste laste eest, keda mitte keegi ei taha. Ja seda nad täie ennastsalgavusega ka tegid. Neid ma jäin uskuma. Madonna, Jolie ja teiste staaride suhtes on mul aga kahtlusi. Küsimusi on rohkem kui vastuseid.