„Lapsest saati on perekond olnud number üks. Töö jääb siin võrdluses hõbedale." Kaks isa, kes otsustasid töö kõrvalt rohkem lapsele pühenduda
Joosep Rooso ja Sven Oder on mõlemad lapsevanemad, kummagi peres kasvab üks laps. Neid ühendab ka fakt, et lapsevanemaks saades otsustasid mõlemad mehed, et võsukesed ei peaks kasvama nii, et isa on olemas vaid õhtujutu lugemise ajal või nädalavahetuseti. Nad soovisid oma kaaslastele suuremaks toeks olla. Niisiis otsustas Sven Oder kasutada lapsehoolduspuhkuse jäämise võimalust. Joosep Rooso peres jäi koju lapse ema, mees jätkas tööl käimist, jagades tööpäevi kodu ja kontori vahel.
Tippsündmus, mida ei taha maha magada
“Minu jaoks oli see esimene laps ja ikkagi suur sündmus — tekkis tunne, et tahaks olla olulistel hetkedel kodus. Pealegi olin andnud oma elust pea 20 aastat ühele valdkonnale — oli sobiv hetk aeg maha võtta. Kindlasti aitab selliseid otsuseid lihtsamini teha ka meie riiklik lapsehoolduspuhkuse süsteem,” toob Oder välja. „Tuttavad ja sõbrad olid väga uhked ja õnneliku minu otsuse üle — peale nii pikka aega võtsin vastu elu tähtsaima otsuse ja pühendusin perele.” Ta täpsustab, et täielikult ta tööd siiski kõrvale ei jätnud, vaid tegi vastavalt vajadusele projektipõhiselt tööd edasi, mis sobis hästi ka uue elukorraldusega.
Ka Joosep Rooso sõnul algab kõik väärtushinnangutest ja põhimõtetest. „Juba lapsest saati on minu jaoks perekond olnud number üks. See ei ole muutunud ega muutu ka tulevikus. Töö jääb siin võrdluses hõbedale. Aga see ei tähenda, et pärast lapse saamist töö kannataks või jääks midagi tegemata. Ma näen siin olukorras selget võitu mõlemale osapoolele — nii tööandjale kui ka töötajale. Töötaja saab teinekord töö ajal käia lapsega näiteks arstil ning teha selle tööaja tasa näiteks nädalavahetusel, kui laps teeb päevaund. Ettevõte saab vastu lojaalse töötaja. Igal juhul võimaldab paindlik töötamine olla rohkem lapse ja ka oma abikaasa jaoks olemas,“ kirjeldab Rooso oma kogemust.
Isa nii kontoris kui ka kodus
Nii Rooso kui ka Oder ütlevad, et kindlasti on sellise elukorralduse puhul raskemaid ja kergemaid hetki ning see vajab ennekõike head ajaplaneerimise oskust. Joosep Rooso sõnul oli esimese eluaasta jooksul kodust töötamine lihtsam. „Kui tütar oli vähem kui aasta vana, siis oli reaalne teha terve päeva kodus tööd, juhul kui sellele päevale ei sattunud koosolekuid. Skeemide visandamine, koodi kirjutamine, dashboard’ide ehitamine edeneb kontorist eemal kiiremini, kuna „niisama jutte“ kolleegidega on vähem.“ Mees selgitab, et sel ajal, kui laps oli ärkvel, suunas isa teda iseseisvalt mängima. „See on lapsele oluline oskus, mida omandada. Paljud vanemad mõtlevad ja organiseerivad oma võsukestele tiheda programmi, mis võtab lapselt vajaduse ja oskuse iseseisvalt mõelda,“ lisab Rooso.
Kuid muidugi tuleb mehe sõnul teinekord olukordi, kus ei saa samal ajal tegeleda lapsega ja vestelda kolleegidega videokoosolekul või telefonitsi. „Siis tulevad appi vanavanemad, hoidjad ja lasteaiad,“ ütleb Rooso, kes on muuhulgas pärast lapse sündi ka perega paar kuud Hispaanias elanud ja sealt kaugtööd teinud. Ka Oder ütleb, et lähikondlastel on oluline roll. „Kindlasti ei saa ma üle ega ümber ka enda vanematest, kes on olnud suureks abiks kogu minu isaks olemise teekonnal.”
Sven Oder, kes pärast isapuhkust on nüüd on tööl tagasi veidi vähendatud koormusega, ütleb, et koduse elukorralduse kujundamine oli alguses korralik väljakutse. „Kõige rohkem tuleb uuel isal suuta planeerida oma aega — leida see aeg iseendale, kasvõi uinakuks. Saan nüüd aru mu enda isa ütlusest „noor poiss, küll ta jõuab”. Lapsed tõesti jõuavad!” Oder tunnistab, et kui ära tabada lapse rütm ja rutiin, siis saab tegelikult päris palju asju tehtud. “Alguses veidi ikka käis läbi mõte „mis ma temaga nüüd üksi peale hakkan.”
Kindlad kokkulepped tööandjaga
Sellise elukorralduse puhul on kindlasti ka oluline usalduslik suhe tööandjaga ja vastastikune mõistmine. „Tegelikult võiks olla igal juhil vähemalt üks laps, see aitab paremini oma töötajaid mõista. Vanemaks olemise kogemust ei ole võimalik ette kujutada,“ mõtiskleb Rooso. Ka Oder tunnistab, et pärast lapse saamist mõistab ta ise paljusid asju paremini. „Varem juhina laste igapäevaolmega seotud lugusid kuulates ei mõistnud ma alati neid,“ toob Oder näiteks. „Ma ei saanud aru, kuidas saavad lapsed kogu aeg haiged olla,“ muigab Oder ja ütleb, et nüüd tagasi vaadates tunnustab kõiki tublisid isasid nii enda osakonnas kui ka üldse kõiki, kes igapäevases elus lapsekasvatamisel suurt rolli etendavad.
Rohkem julgust!
Tulevastele lapsevanematele soovitusi andes ütlevad mehed justkui ühest suust, et kogemus on rikastav ja proovimist väärt. “Uutele isadele soovitan kindlasti kaaluda võimalust ise jääda koju, kasvõi osaliselt — ei pea olema kodus vaid ema, ka isal on suur roll lapse kasvatamisel. Kui ei soovi töölt lahkuda, siis alati annab ka tööandjaga läbi rääkida osalise koormuse osas,“ ütleb Oder. „Elu elatakse vaid korra. Pärast on, mida lapsele rääkida, kui ta suureks kasvab,” lisab ta.
“Laps paneb isa proovile erinevates olukordades ning sealt on meil, isadel, alati palju õppida endi kohta, et olla homme paremad kui täna. Ma loodan väga, et Eestis on selliseid isasid vähe, kes panevad lapse kasvatuse koormuse eelkõige ema kaela. Olgem oma abikaasade jaoks olemas ja märgakem iga päev, kui imelised ja siirad lapsed on,“ võtab Joosep Rooso isadepäeva eel isaduse võlud kokku.
