Selle asemel, et muutuda kuulekamaks, korralikumaks, uudishimulikumaks, rahulikumaks ning rõõmustada oma ema ja isa, ärritab ja vihastab laps neid oma käitumisega. Kui palju ka ei pinguta ega tee märkusid, kõik on asjata. Jääb üle ehk vaid hämmeldunult käsi laiutada. Või siis hoopiski pöörata tähelepanu sellele, milliste võtete ja sõnadega me püüame tulemusi saavutada. Võimalik, et laps saab meist täiesti valesti aru.

10 negatiivset formuleeringut

  1. Valik ärritunud vanema fraase, alates „Kao mu silmist” kuni „Ja milleks ma sind üldse sünnitasin?”

Mida tunneb laps. „Emal oleks parem, kui mind üldse ei oleks olemas”.


Valime alternatiivi. Ilmselt last hirmutava „ära ela” asemel tahtsid sa talle lihtsalt mõista anda, et ta on sind oma käitumisega väga kurvastanud. Seega, võta tänasest päevast alates õigel ajal sõnasabast kinni ja kasuta teisi väljendeid. Näiteks: „Olen väga kurb/vihane, kui nägin/kuulsin, mida sa tegid”. „Tahaksin praegu üksi olla ja väheke rahuneda, pärast aga arutame asja. Vaatame, mida sa valesti tegid. See aitab sul järgmisel korral paremini toimida”.


  1. Pidev võrdlemine teiste lastega: „Näed, Jaak on normaalne laps, sina aga…”. „Naabritüdruk juba loeb, sina ei tunne isegi tähti…” „Võta eeskuju oma õest, tema…”


Mida tunneb laps. Ta teeb kaks järeldust. Esiteks, teine laps on sinu jaoks huvitavam kui tema. Teiseks, ta on täiesti mõttetu olend, vanemad ei armasta teda. Kui sa sellisel moel suudadki teda ergutada õppima või käitumist muutma, on sul peagi kodus komplekside käes vaevlev väikene inimene, kellel on väga madal enesehinnang. Inimene, kes ei oska hinnata oma väärtusi ega saavutusi ning on lisaks veel hirmus kade teiste peale.


Valime alternatiivi. Kui sa nii väga tahad võrrelda, siis võrdle last tema enesega, eilsega. Tema enda saavutustega . Nii rõhutad ta edusamme ning nende tähtsust sinu jaoks. Sa näitad lapsele, et ta on õigel teel. „Eile sa teadsid ainult kolme tähte, täna aga juba viit! Ma arvan, et nädala pärast oskad juba kõiki tähti”. Või: „Täna on sinu tuba palju rohkem korras, kui eile oli. Oled tubli!”


  1. Etteheited: „Olen ohverdanud oma elu sinu heaks, sina aga oled nii tänamatu”.


Mida tunneb laps. Selliste fraasidega järgivad vanemad vahel alateadlikult, sagedamini aga täiesti teadlikult eesmärki panna lapse õlgadele süü- ja vastutustunne oma ebaõnnestunud elu või karjääri pärast. Et toetudes sellele samale süütundele, saaks lapsega edaspidi manipuleerida. Ometi ei saavuta selline strateegia mitte kunagi edu. Täiskasvanuks saades hakkab laps end ema ees võlglasena tundma, teda kuulama, teda üleval pidama jne. Ometi ei valmista see ei vanematele ega lastele rõõmu ega ka mitte rahuldust.


Valime alternatiivi. Kui juhtuski nii, et lapse sünni tõttu ei õnnestunud sul valmis kirjutada dissertatsiooni või teha karjääri, võta kiiremas korras oma elu iseenese kätesse. Alusta oma potentsiaali realiseerimist iseseisvalt. Laps aga mingu seda teed, mille ta ise enda jaoks valib. Nii on hundid söönud ja lambad terved. Ja sinu lapsel on tõesti põhjust olla oma vanematele tänulik ning neid austada.


  1. Sellised hüüded, nagu: „Las ma ise teen, sa ei saa millegagi hakkama.”


Mida tunneb laps. Seda kuuldes otsustab laps tõepoolest, et on parem mitte midagi teha. Niikuinii ei tule midagi välja, ema aga oskab sada korda paremini. Tulemus — abitu äpu. Ja tekib terve hulk probleeme siis, kui ta jääb ilma ema või vanaemata, näiteks lasteaias, koolis, spordisaalis…


Valime alternatiivi. Jah, vahel on tõepoolest raske end tagasi hoida, kui näed, kuidas laps püüab sviitri asemel selga tõmmata pükse või topib saapaid valesse jalga. Varu kannatust. Kunagi tegid sinagi täpselt samuti. Seega, ära kahtle, sinu laps saab peagi kõigega hästi hakkama. Kui aga oled hilinemas, ütle rahulikult: „Kuule, tänaval on meid midagi huvitavat ootamas. Las ma aitan sind natuke.” Selliseid kiirolukordi tuleb ette vähe, ülejäänud juhtudel lase lapsel teha seda, milleni ta juba jõudnud on, ja seda iseseisvalt. Ning kiida teda edusammude eest.


  1. Käega löömised: „Jälle sa oma lollustega! Jäta järele, ära oled tüüdanud!”


Mida tunneb laps. Võib-olla tahtis ta jagada sinuga oma saavutusi, tahtis rääkida oma hobidest ja ideedest just sel hetkel, kui sina olid tujust ära, närvis, väsinud, tundsid end halvasti, mõtlesid parasjagu uue projekti peale. Ning tema lapselikud rõõmud ja mured pole loomulikult võrreldavad täiskasvanute tõsiste ja tõeliste omadega. Ainult et laps ei tea seda. Tema jaoks on iga pisiasi tõeline. Ning pole midagi tähtsamat, kui avastada, et kassipojal on neli jalga, isal aga kõigest kaks. Või muutub lumi sulades veeks ning õhupall, kui sellele kõhuli heidad, läheb katki.


Valime alternatiivi. Kui sinu jaoks on siiski tähtis usaldus ja siirus sinu ja lapse vahel, siis püüa leida jõudu ja aega, et võimalikult sagedamini rääkida temaga tema avastustest ja huvidest. Kui ta tuli aga täiesti valel ajal, siis ütle talle seda ausalt, ainult et rahulikult ja heatahtlikult.


  1. Hoiatused: „Ära roni, kukud! Ära jookse, saad haiget!”


Mida tunneb laps. Pidevalt korduvad hoiatused tekitavad lapses mitte niivõrd arusaamist, et tuleb olla ettevaatlik, kuivõrd teadmist, et maailm, kus ta elab, on üpris ohtlik koht. Varsti puutud kokku ka sellega, et laps kardab pimedust, koeri, koletisi, arste… Kusjuures hirmud teisenevad alatasa ning on tema elus pidevalt kohal.


Valime alternatiivi. Kasutades sellist taktikat liiga sageli, segame lapse arengut. Liikumisaktiivsus on maailma tundmaõppimise üks tingimus. Aja möödudes ei pööra laps enam tähelepanu sinu pidevatele keeldudele. See aga tähendab, et sul on raske hoida teda tõeliselt ohtlike asjade, tegude ja inimeste eest.


  1. Ähvardused: „Ainult katsu seda veel üks kord teha!”


Mida tunneb laps. Sellise ähvardusega sa mitte niivõrd ei hoiata oma last tehtud teo eest, kuivõrd provotseerid teda kordama sedasama mõnes teises olukorras.


Valime alternatiivi. Ei tasu ähvardada. Ütle rahulikult ja kindlalt, millega sa rahul pole. Seleta lapsele, millist käitumist temalt järgmisel korral tegelikult ootad.


  1. Käsutamine: „Ära roni sinna, kuhu sind ei paluta, istu sirgelt, kuula vanemaid!”


Mida tunneb laps. Selliste fraasidega tapad sa oma lapses initsiatiivi, uudishimu ning sisendad talle ebakindlust. Ta hakkab kahtlema oma jõus ja sinu armastuses. Vaevalt sellisest inimesest liider või loominguline isiksus saab. Pigem initsiatiivitu käsutäitja, keda on lihtne ka valele teele kaasa tõmmata — tuleb vaid veidi hirmutada.


Valime alternatiivi. Selliseid väljendeid tuleb kasutada võimalikult harva. Vaid neil juhtudel, kui midagi ohustab lapse tervist või elu.


  1. Ettekuulutused: „Teed nii, siis ei hakka keegi sinuga sõbrustama”, kuni „Sellist lohakat ei võta keegi endale naiseks!”


Mida tunneb laps. Sageli need ennustused lähevadki täide. Vanemlikke ettekuulutusi peab laps vajalikuks täita sõnasõnalt.


Valime alternatiivi. Aitamaks lapsel end parandada, tuleb rõhutada tema häid omadusi, et ta taipaks, et just nimelt need on edukuse pant. Puudused aga jäta tähelepanuta — need kaovad iseenesest või muuda need väärtusteks. Igal lapse käitumismudelil on kaks poolt. Negatiivse jätame märkimata, positiivne aga tuleb välja tuua. Millist poolt rõhutada, see sõltub juba sinu kasvatusstiilist.


  1. Pilked: „Poisid/tüdrukud nii ei käitu”.


Mida tunneb laps. Tõelised tüdrukud peavad olema paid, korralikud, viisakad. Tõelised poisid — algatusvõimelised, tugevad, sportlikud. Nad ei tohi nutta, kaevata teiste peale, annavad järele nõrgematele ja väiksematele. Kui laps sellistele reeglitele ei vasta, siis tunneb ta end väärtusetuna, „valena”, sellisena, kes ei vääri armastust.


Valime alternatiivi. Ära unusta, et iseloomuomaduste ning käitumise eripära jagamine sooliste tunnuste järgi on väga tinglik ja paraku reaalsest elust kohati üsna kaugel.


Allikas: Shape-Mama, november, 2011