Eraldatuse tunne ja igatsus, millega kaasneb ängistus ja kurbus, võivad oma intensiivsusega lapse kaotust kogenud vanemaid üllatada. Emad võivad kogeda füüsilist tühjusetunnet, mis tuleneb lapse füüsilise läheduse puudumisest (pole võimalik oma last kallistada). Tihti võivadki vanemad seda füüsilist tunnet kirjeldada kui sandistatust.

Enamasti kaasneb lapse surmaga vanema ebaõnnestumise tunne. Peale lapse kaotust tuleb vanemal loobuda varasematest oletustest ja uskumustest enda ja oma võimekuse kohta.

Depressioon ja meeleheide on lapse kaotuse puhul eriti intensiivsed. Tihti võivad leinavad vanemad tunda, et kaotavad kontrolli, kuna on võimetud informatsiooni vastu võtma ja analüüsima. Sellest tulenevalt tunneb lapsevanem end ise lapseliku, abituna ja teistest sõltuvana.

Kinnisideed lapse surmaga seonduva kohta annavad märku püüust saavutada mingitki kontrolli selle üle, mis muidu tunduks nii mõttetu ja arusaamatu sündmus. Lapsevanem võib klammerduda mõne idee või kujutluse külge, mis aitab tal juhtunut paremini mõista ning oma maailmapilti sobitada.

Lisaks lapse kaotusele, kaotavad surnud lapse vanemad perekonna sellisel kujul, millisel nad seda seni kogesid. Koos lapse surmaga kaob lapse ja vanema suhe kui perekonna allsüsteem — kuigi näiteks ema on oma rollis edasi perekonna teiste laste jaoks, on see eriline suhe tema ja surnud lapse vahel kadunud koos kõigi sinna juurde kuulunud käitumismustritega. Nii kaasneb leinaga ka kohanemisvajadus muutunud perekonnas.

Surm varases eas on ebaloomulik. Samas pole lapse surma ebaloomulikkus tingitud lapse vanusest, vaid sellest, et normaalne elutsükkel eeldab, et vanad sureks varem ning asendataks noortega. Teiseks on suremise viis laste puhul tihti ootamatu ja dramaatiline. Selline surm tingib lapsevanemais enamasti suuri pingutusi, et näha surma mõtet või määrata süüd.

Lapse surmaga muutuvad ka vanemate tulevikuplaanid. Vanemad peavad loobuma kõigist lootustest, unistustest ja ootustest, mis surnud lapsega seotud olid.

Muutuda võivad lapse kaotanud vanemate sotsiaalne staatus ja suhted. Leinav lapsevanem soovib peamiselt taasühinemist oma kaotatud lapsega ega suuda keskenduda teistele teemadele. Seetõttu võib ta tõugata eemale pakutava abi ja võimalikud toetajad. Nii võib leinaja kaotada ka vanad sõbrad ning jääda ilma uutest tutvustest. On tähtis seda mõista ja anda leinajale aega. Samuti võib leinaval lapsevanemal olla raske näha teisi vanemaid oma lastega, sest see teravdab kaotusvalu.

Ka võivad muutuda leinava vanema peresisesed suhted. Leinajad ei pruugi leida jõudu teiste pereliikmete toetamiseks ning sellest võivad halveneda peresisesed suhted. Lapse surma puhul võivad partnerid suunata ka oma viha ning süütunnet teineteise vastu.

Lapse surmaga kaovad perekonna elust lapsega seotud igapäevased tegevused, jättes alles nii emotsionaalse, vaimse kui ka füüsilise tühimiku. Samastudes surnud lapsega võivad leinavad lapsevanemad ise jätkata lapse hobiga, igapäevaellu võivad lisanduda ka surnut meenutavad rituaalid.

Kui lapse surres tunneb vanem, et on kaotanud inimese, kes hiljem võiks vajadusel tema eest hoolt kanda, võib see veelgi lisada süütunnet juba muudest põhjustest tingitud enesesüüdistustele. Süütunne on tavaline leina kaasnähtus. Surnud lapse vanemad võivad tunda süüd paljudel erinevatel põhjustel, mis võivad olla seotud nii lapse haiguse voi muu surmapõhjusega kui ka oma vanemliku rolliga. Vanemad võivad tunda end süüdi, kuna nemad jäid ellu. Samuti võivad teised leinaga kaasnevad emotsioonid süütunnet põhjustada — näiteks süü vihatunde pärast, kuna laps vanema maha jättis, või süü kergendustunde pärast, kui laps suri pärast pikka ja rasket haigust. Süütundega kaasneb tihti oma väärtusetuse tunne.

Leinaga toime tulemiseks leiad väärt infot aadressilt leinaleht.info