Lapsi vähe, needki laokil

Eestis on 300 000 last e kuni 18aastast inimest. Igaühe kohta tuleb niisiis 3-4 täiskasvanut, kuid tihtiligu ei tegutse nad laste huvidest lähtudes. See järeldub Lastekaitse Liidus maikuus valminud Eesti Vabariigi Lastekaitse Strateegiast aastateks 2003-2005. Sellist dokumenti ei ole meil varem koostatud.

Eksperdid üle Eesti on nõuks võtnud reastada mõisted ja põhisuunad selleks, et Eestis sünniks ühine teadmine, ühiskondlik kokkulepe, keda me endast siia maakamarale elama tahaksime jätta ja kuidas see soov võiks täituda. "Dokumendi võtmesõna on pere, alles siis, kui vanemad lapsele tema õigusi ei kindlusta, tulevad mängu lastekaitsjad," selgitab Lastekaitseliidu juhataja Alar Tamm.

ÜRO Lapse õiguste konventsioon nõuab, et lapsele tagataks elu ja areng, võrdõiguslikkus, osalus ja tegutsemine lapse huvides. Lapse õigused on needsamad inimõigused, lapsi vaadeldakse eraldi sellepärast, et laps on alles kujunev, esialgu ise mitte toime tulev ühiskonna liige. Eesti kipub rikkuma vaat et kõiki lapse õigusi, sest Tartu Ülikooli professori Dagmar Kutsari värske uuringu järgi elab kolmandik peredest meil vaesuses , teine kolmandik vaesuse piiril ja ainult kolmas kolmandik suudab vähemalt majanduslikult katta lapse vajadused. Vaesteks loetakse meil praegu peresid , kus ühe leibkonnaliikme kohta tuleb vähem kui 1047 krooni kuus.

Pereelu ei anna millegagi asendada

Lastekaitseliit ei tea, kui palju on Eestis peresid, sest pere mõistegi on muutunud. Niisiis ongi Strateegiasse kirja pandud, et nüüd me hakkame väärtustama vanemlust, võimalust kasvada nö perekeskonnas: veresugulate või kasuvanematega, tugiperede toel. "Ühiselu põhimõtted ja pereväärtused on nii tugevasti muutunud, et kuigi täiskasvanuid on ümberringi palju, ei ole nad lapsele tema arengus õieti toeks. See kogemus - põlvkonniti ühises jõululauas või memme sünnipäeval kodus kui kindluses - on jäänud oma vanematelt-vanavanematelt üle võtmata.

Praegused lapsevanemad tihtilugu lihtsalt ei oska isa-ema rolli täita veel ka sellepärast, et nende arengus võttis kool omal ajal palju enda kanda. Ja paljud kodud arvavad nüüdki, et las kool kasvatab," tõdeb Tamm. Tuttav pedagoog kurdab, et keelt ja kirjandust pole enam suurt aega õpetada, sest peab õpetama liiklust, turvalisust, suhtlemisoskust, karjääritegemist... Õppekavade koostajad suurt kodule ei looda. "Pereelu augud tulevad lastega kooli kaasa .

Pigem saaksid kool ja kodu koos midagi ära teha," ütleb Tamm. Ta on diplomeeritud õpetaja ja seitse aastat Saku Gümnaasiumis töötanud. Magistrikraadi teeb ta sotsiaaltööst.

Omavalitsus ja ombudsman aidaku

Esimese raporti lastekaitsest Eestis pidi valitsus ÜROsse saatma juba 1993.aastal, saatis alles mullu. Alar Tamme sõnul on maailma lastekaitsjatel kena tava läkitada Lastekaitsepäeval, siis 1.juunil Genfi ka omad tähelepanekud. Lastekaitse Liit kirjutab seal siis nüüd riigi rollist lastekaitses. Näiteks sellest, et Eestis on 247 omavalitsust, aga ainult 102 lastekaitsetöötajat. Teistes käib töö lastega muude murede kõrvalt.

"Kogudus saaks palju ära teha," usub Tamm. Koguduse all mõistetakse siin küla, valda linnaosa. Lastekaitsestrateegia autorid on veendunud, et õiguskantsleri kõrval peaks tööle hakkama veel üks ombudsman, kes analüüsiks, kuidas meie seadused pereelu ja lapsi mõjutavad, jälgiks, et õigusemõistjad vanemate elu klaarides lapsi liialt ei väntsutaks.

Ja et igal kodanikul, kes laste kaitseks tahab välja astuda, oleks kuhu pöörduda. Lastekaitseliit loodab, et Strateegia jõuab ka valitsuse istungile ja Riigikokku kinnitamisele ja et uuest aastast saaks uute sihtide järgi elama hakata.