• Kuidas hirmude tekkimist vältida ja hirmudega lapsi aidata?

    Lastel esineb ärevust ja hirme seoses maailmas valitseva vägivalla, kuritegelike rünnakute, narkomaania ja AIDS-i levikuga. Tean seda väita sellepärast, et kui ma palun lastel öelda kolm soovi, mida võlur võiks täita, siis paljud lapsed soovivad, et ei oleks sõdu, et inimesed ei sureks, et emad ei teeks aborte. Enamik lapseea hirme on aga mõistagi seotud nende igapäevaeluga.

    Kas on normaalne, et lapsed kardavad?

    Teatud piirini tunneb hirmu iga inimene. Ta peab selle ületama või õppima sellega koos elama. Enamus lapseea hirme on normaalsed ja nende ületamine aitab lastel kasvada, identiteeti saavutada ja elus toime tulla. Kui aga hir m on tugev, last pidevalt muserdav, siis võib ta sellele reageerida tervisehäirega.

    Võib tekkida küsimus: mis vahe on hirmul ja kartusel? Kartus teatud asjade või tegevuste ees hoiab meid vigu tegemast. Hirm on aga sügavam, mõistusega vähem või üldse mitte käsitatav.

    Mis laste hirme põhjustab?

    Üheks sagedasemaks lapseea psühhogeense, s.o. psüühika traumeerimise teel tekkiva haigestumise põhjuseks on hirm. Selle aluseks võib olla äge psühhotrauma, mida last ümbritsevad täiskasvanud tav aliselt teavad. Sagedamini on selleks põhjuseks aga kestev psüühikat traumeeriv situatsioon last ümbritsevas keskkonnas, mida täiskasvanud tema ümber ei tarvitsegi teada või ei oska sellele tähelepanu pöörata ja millele laps ise lahendust ei leia. Tasapisi kujuneb algul normaalsuse piires olnud hirmutunne lapse hingeelu ja selle kaudu kogu organismi harmooniat häirivaks teguriks. Eriti nooremate laste vaimse arengu ja kehaliste häiret e põhjuseks on sageli hirmud.

    Mida lapsed kardavad?

    Vastavalt ühele kuuel maal (Austraalias, Kanadas, Egiptuses, Jaapanis, Filipiinidel ja USA-s) läbi viidud uuringule on erinevatest kultuuridest pärit lastel märkimisväärselt sarnased hirmud. Kui 9-aastasi lapsi paluti jä rjestada 20 elusündmust selle järgi, kui hirmutavad või nende elu segipaiskavad need oleksid, siis esmane hirm iga maa laste hulgas oli sama-- hirm kaotada oma vanemat. Sellele tähtsusetult lähedased olid sellised sündmused , mis tekitaksid lastes piinlikkust, kimbatust, häbi, nagu koolis klassikursust kordama jätmine, pükste märgamine teiste juuresolekul või direktori juurde saatmine.

    See ühtib psühholoogide poolt juba ammu teatuga, et märksa olulisem kui sündmus ise, on lapse subjektiivne hinnang sellele sündmusele. Elusündmuste uuringutega on selgitatud, et kõige ohtlikemana tajuvad inimesed kahte liiki sündmusi. Ühed on seotud lähisuhete lagunemisega, lähedase inimese (ähvardava) kaotusega. Väikelastel ilmneb see lahutamiskartusena vanematest. Teist liiki sündmused on seoses isiksusliku läbikukkumisega ja enesehinnangu järsu langusega, nagu eespool mainitud naeruväärsesse olukorda sattumine eakaaslaste ees, soovitud tulemuste mittesaavutamine ja muud taolised olukorrad.

    Hirme võib olla igas eas lastel, kuid teatud eaperioodidel esineb neid enam. Lastel vanuses 2-4 aastat tekib palju uusi hirme. Peaaegu kõik kardavad loomi, eriti koeri. Järgmised tavalised hirmud on äike, torm ja arstid. 6. eluaastaks on enim levinud pimedusehirm. Kuid nii see kui ka teised hirmud hakkavad vähenema ja kaduma seoses lapse kasvamise ja enese võimsamana tundmisega.

    Miks lapsed alates kolmandast eluaastast kartlikuks muutuvad? Kõigepealt saavad nad teadlikuks, et nad on väikesed ja ei suuda kõiki olukordi kontrollida. Teiseks ei suuda nad alati eristada fantaasiat reaalsusest. Ühes uurimuses väljendasid hirmu kummituste ja monstrumite ees 75 % lasteaialastest, 50 % 2. klassi lastest ja vaid 5 % 6. klassi lastest.

    Kui lapsed saavad vanemateks ja kompetentsemateks, ei tundu paljud asjad neile enam nii ähvardavatena, kuid neil võivad tekkida uued hirmud. Näiteks 4-6 aastased lapsed kardavad inimesi või loomi, kes näivad nende meelest "ine tud ja koledad". 10-12 aasta vanused, kes on juba enam realistid ning võimelised põhjusi ja tagajärgi paremini ära tundma, kardavad rohkem kehalisi vigastusi ja füüsilisi ohte.

    Lapseea hirmud:

    0-6 kuud Toetuse kadumine; valjud helid, müra
    7-12 kuud Võõrad; kõrgused; äkilised, ootamatud või ähvardavalt ilmuvad objektid
    1 aasta Vanematest eraldamine; tualett; vigastus; võõrad
    2 aastat Paljud stiimulid, k.a. valjud helid (tolmuimeja, sireen, alarmid, suured autod, äike); loomad; pimedad ruumid; vanematest eraldamine; suured objektid või masinad; muutused lähemas ümbruses; võõrad eakaaslased
    3 aastat Maskid; pimedus; loomad; eraldamine vanematest
    4 aastat Eraldamine vanemast; loomad; pimedus; helid (k.a. hääled, müra öösel)
    5 aastat Loomad; "halvad" inimesed; pimedus; eraldamine vanemast; kehaline vigastus
    6 aastat Üleloomulikud olendid (nt. kummitused, nõiad, kollid, tulnukad); kehaline vigastus; müristamine ja välk; pimedus; üksi jäämine või magamine; eraldamine vanemast
    7-8 aastat Üleloomulikud olendid; pimedus; meediasündmused (uudised tuumasõjaohust või lapseröövidest); üksijäämine; kehaline vigastus
    9-12 aastat Testid ja eksamid koolis, vastamised ja esinemised koolis; kehaline vigastus; füüsiline välimus; pimedus; müristamine ja välk; surm
    Teismelised Sotsiaalne esinemine ja toimetulek; seksuaalsus

    Mõnedel lastel on olnud hirmutavaid elamusi,nad on kuulnud teistega juhtunud hirmutavatest sündmustest. Mida rohkem lapsed teavad või on kogenud, seda enam nad mõistavad, et neil on ka tegelikke põhjusi kartmiseks.

    Tüdrukud on üldiselt kartlikumad kui poisid. See võib tuleneda sellest, et vanemad kalduvad julgustama ja soodustama tüdrukute suuremat sõltuvust ning poiste hirme rohkem maha laitma.

    uured on laste individuaalsed erinevused - mis ühte hirmutab, sellest möödub teine rahulikult ja tihti on mõlemal õigus. Julgele ei juhtunud midagi ja hirmunule oli ebaõnnestumine juba ette teada. Sel moel toim ivad hoiakud. Enam esineb hirme tundlikel, ebakindlatel ja alanenud enesehinnaguga lastel.

    Hirm, eriti ähmane ja kauakestev hirm, viib selleni, et inimene satub nurjumise, selle järel nurjumise hirmu ja seda kindlamine uue nurjumise nõiaringi ning võib seetõttu ka kehaliselt haigestuda.

    Paljude laste jaoks on kool ebakindluse allikaks -- osalt sellepärast, et koolil on nende elus väga tähtis osa ja osalt ka sellepärast, et seal võib esineda halvustavat käitumist laste suhtes nagu süüdistamine val etamises või naeruvääristamine klassi ees.

    Mis on foobiad?

    Enamus lapseea hirmudest on normaalsed ja isegi terved. Need võivad olla mööduvad hirmud, mis on iseloomulikud arengustaadiumile, nagu eespool nägime, või nad võivad olla enesekaitseks reaalsete ohtude hindamisel nagu kiired autod, võõrad koerad või küüti pakkuvad võõrad inimesed. Mõnedel lastel arenevad siiski foobiad -- irratsionaalsed, tahtmatud hirmud, mis ei vasta olukorrale ja häirivad lapse normaalset tegevust. Mõnikord kasvavad foobiad välja spetsiifilistest sündmustest (ähvardav koer, läbitehtud või nähtud autoõnnetus), kuid sagedamini saavad need alguse lapse sisemisest ebakindlusest ja ärevusest.

    Üheks foobiatest on koolifoobia -- s.o. ebareaalne hirm, mis hoiab last koolist eemal. Sageli võib see olla lahutamiskartuse vorm. Laps ei taha kooli minna mitte niivõrd sellepärast, et midagi väga hirmutavat oleks koolis eneses, vaid ta kardab oma vanemast lahkuda. Kui aga probleem on koolis, on see siis sarkastiline õpetaja, türannist koolikaaslane või ületamatult raske õppetöö, siis võivad lapse hirmud olla realistlikud. Keskkond on see, mis siis muutmist vajab, mitte laps.

    Koolihirmu arvatakse esinevat kümnel lapsel tuhandest. Koolihirmuga lapsed ei ole popitegijad, nende vanemad tavaliselt teavad,kui nad puuduvad. Neil on tavaliselt keskmine või üle keskmise intellekt ja õppeedukus. Nende vanus jaotub ühtlaselt 7-15 aasta vanuste peale, poisse ja tüdrukuid on ligikaudu võrdselt. On uuritud, et nende laste vanemad on kontrollgrupiga võrreldes sagedamini depressiivsed või kannatavad ärevushäirete all ja enam esineb düsfunktsionaalseid peresid.

    Selliseid lapsi hirmutavad koolimaja, õpetajad või muud kooliga seotud objektid, ning vältimaks kooli minekut arendavad nad välja terve variatsiooni käitumisi. Nad võivad jääda haigeks või mõelda välja mitmesuguseid lugusid. Kõige tähtsam koolifoobiaga laste ravis on nende võimalikult kiire tagasipöördumine kooli, sest mida kauem nad puuduvad, seda rohkem hirmuring süveneb. Laps jääb õppetöös maha, mistõttu olukord raskeneb veelgi. Seejärel võib spetsialisti abi vajada laps, vanemad või võimalusel kogu pere.

    Ma tahaksin siin tuua näiteks ühe 8-aastase poisi loo, kes haiglasse sattus selletõttu, et igal hommikul, kui ta kooli pidi minema, oli tal väga halb olla – ta oli kahvatu, iiveldas, vahel oksendas, kaebas nõrkust ja kõ huvalu. Probleem oli kestnud ligemale aasta, kuid paari viimase nädala jooksul niivõrd süvenenud, et laps ei suutnudki enam kooli minna.

    Selle lapse lugu on järgmine. Ta elab kahekesi koos emaga. Kui laps sai aastaseks ja ema pidi tööle minema, viidi laps vanavanemate juurde. Juba siis ilmnesid tal mitmesugused psühhosomaatilised häired isutuse, kõhuvalude ja pükste määrimisena. Kooliminekuni kasvas ta vanavanemate peres, rahulikus maakohas. Tema kooliks ettevalmistamisega keegi oluliselt ei tegelnud. Kui laps kooli läks, oli ta teistest suhteliselt aeglasem, samas põhjalik ja hoolas, mistõttu ei suutnud ülesannetega õigeaegselt valmis saada. Tema akadeemilised oskused – lugemise, kirjutamise ja arvutamise oskus ei olnud temaealiste tasemel.

    Lapse kaebused hakkasid süvenema seoses sellega, kui ema haigestus südamelihase põletikku, hakkas oma südamevalusid kurtma ja lapse juuresolekul rinnust kinni haarama. Hirm ema tervise pärast tekitas lahutamiskartuse temast ning ebaedu koolis vastumeelsuse koolimineku ees, mille tulemusena tekkisidki lapsel kehalised häired.

    Hirm on ühiskonna poolt mõjutatud nähtus. Viimase 50 aasta jooksul on laste hirmud muutunud. Näiteks kartsid kooliealised ameerika lapsed varem üleloomulikku, hilisem generatsioon oli mures kommunistide tuleku pärast, 80-ndate laste suur hirm oli tuumasõjaoht. See muutus tuleneb ilmselt osaliselt televisiooni, laiemalt massimeedia mõjust, mis toob sõja, vägivalla ja poliitika elutuppa. Mõned TV-saated ja filmid on lastele hirmutavad ja võivad põhjustada üksiolekuhirmu ja õudusunenägusid. Seoses saadetega parapsühholoogilistest nähtustest ja tulnukatest mõned aastad tagasi pöördusid mitmed lapsevanemad minu poole oma laste hirmude tõttu. Lapsed kartsid, et öösel tulevad tulnukad, viivad nad kaasa, lahutavad neid vanematest ja nad ei saa kunagi koju tagasi.

    On näidatud, et filmid iseenesest ei tarvitse lapsi kartlikeks muuta, kuid nad varustavad neid kujutluspiltidega, s.t. toidavad nende fantaasiaid, mida nad ei suuda alati reaalsusest hästi eristada ja mis seega annavad nende hirmudele kuju. Televisioonist on enam mõjutatud lapsed, kes ise on vähem loovad, vähem tegutsevad, mängivad ja loevad ja on seega altid kõigele telerist tulevale.

    Ma ei näe mingit põhjendust, miks lapsed peaksid vaatama õudus- või eksistentsiaalseid hirme tekitavaid filme. Kui nad hirmutavaid asju telerist siiski näevad, aitab selgitamine, et ekraanil nähtu ei ole tegelikkus ja koos arutamine, kuidas nähtud efektid on tehtud. Seda soovitan ka lapsevanematele, kes oma laste hirmude tõttu minu poole pöörduvad.

    Laste hirmude avaldumine

    Laste püsivad hirmuseisundid võivad avalduda mitmesugustes sümptomites ja häiretes, millega arstid sageli kokku puutuvad. Lastel võib esineda närvilisust, agressiivsust, depressiivseid meeleolusid, keskendumishäireid ja õpiraskusi. Sagedased on unehäired, võib esineda enureesi, kõnehäireid, mitmeid sundnähte. Suur osa minu patsientidest on mitmesuguste valude all kannatavad lapsed, kellel on kas seedetraktivaevused, pea- või seljavalu, südame- ja vereringehäired kuni väljakujunenud psühhosomaatiliste haigusteni nagu bronhiaalastma, haavandtõbi jt.

    Kuidas hirmude tekkimist vältida ja hirmudega lapsi aidata?

    Vanemad saavad aidata vältida laste hirme, sisendades neisse usaldust ja normaalset ettevaatlikkust, olemata seejuures ülikaitsvad ja saades jagu ka omaenese ebarealistlikest hirmudest. Täiskasvanud saavad palju teha lapsi arvestades ja austades, julgustades neid rääkima oma muredest ja mitte oodates, et hirmud lihtsalt kaovad. Nad saavad aidata last, kes juba on hirmul, teda rahustades, turvatunnet taastades ja julgustades avatult oma tundeid väljendama. Nad peaksid vältima naeruvääristamist ("Ära ole selline tita!"), sundimist ("Muki on armas kutsu, ta ei tee sulle haiget") ja loogilist veenmist ("Lähim karu on 20 km eemal, loomaaias puuris"), ignoreerides lapse hirmu või lubades lapsel kardetud objekti või sündmuse vältimist jätkata. Ükski neist lähenemistest ei näi aitavat.

    Lapsed saavad hirmudest kõige paremini võitu tegevuse (joonistamine, rollimängud jm.) kaudu - leides praktilisi meetodeid neid hirmutavaga toime tulemiseks ja järk-järgult kogedes neid situatsioone, mida nad kardavad. Ravis kasutatakse nn. süstemaatilist desensibiliseerimist, kus koos lapsega luuakse ja pannakse kirja astmeline rida kardetud objektist või sündmusest, mida seejärel lapsele lõõgastunud olekus ja terapeudi juuresolekul eksponeeritakse eesmärgiga ületada hirm. Kasulik on ka nn. modelleerimine e. mudelõpe- s.o. kartmatuse jälgimine teiste juures.

    Laste paranemisel psühhoteraapilise ravi tulemusena on väga oluline osa lapsevanematel. Lapsevanema aktiivse abita ei ole peaaegu võimalikki last ravida. Lapsed vajavad lihtsalt piisavalt häid ja turvalisi vanemaid, et õppida hirmudega toime tulema ja neid ületama.

    Artikel on pärit Psühholoogiaserverist.