Laste seksuaalkasvatusest
Kas kooli inimeseõpetus annab lapsele piisavalt infot selle kohta, mis temaga üleminekueas toimub?
Annab küll, kuid eelkõige sõltub see õpetajast, kui kindlalt ta ennast nende teemade käsitlemisel tunneb. 5. klassis räägitakse terviseõpetuse tundides poiste ja tüdrukute kehalisest arengust, anatoomiast ja füsioloogiast, samuti vaimsest ja kehalisest tervisest. 6. klassi suhtlemisõpetuse kursuse käigus käsitletakse suhtlemist ja üldinimlikke väärtusi, samuti inimese seksuaalsust — arutletakse sõpruse, armastuse, seksuaalse läheduse ja vastutuse teemadel. Inimeseõpetuse tundides 7. klassis saab teismeline vastused küsimustele murdeea muutuste ja seksuaalsuse kohta. Kuna tervisekasvatuse tund ei ole koolile kohustuslik 8. või 9. klassis, siis jääb noore inimese teadmistesse lünk. 5. klassis saadud teadmised seksuaalanatoomia ja füsioloogia, sugulisel teel levivate haiguste või raseduse vätimise kohta ei rahulda noorukite vajadusi.
Õpetajal on kasutada vaid üks tund nädalas. Et terviseteadmisi korralikult edasi anda, peaks olema vähemalt kaks tundi nädalas. Hetkel sõltub see, millistel teeemadel ta pikemalt peatub sellest, millised on õpetaja prioriteedid.
Kuuldavasti plaanitakse tervisekasvatus õppekavadest hoopis välja jätta?
Jah, praegu kummitab oht, kus kehalise kasvatuse õpetaja õlule langeb missioon teavitada õpilasi ka kehalisest ja vaimsest tervisest. Kirjandustunnis saab ju armastusest rääkida, aga kes räägib lapsele seksuaalsusest kogu selle keerukuses ja mitmetahulisuses — kas bioloog, laulmisõpetaja, matemaatik? Inimeseõpetust peab õpetama inimene, kes ainet valdab. Inimeseõpetuse integreerimine teistesse tundidesse toob kaasa sisuliselt õpilaste ilmajätmise süsteemsetest teadmistest. Muudatused tuleb teha ju ka õpikutesse ja metoodilistesse juhenditesse — see on suur töö ega sünni üleöö.
Lastele aga inimeseõpetuse tunnid meeldivad, sest see on üks praktilisi õppetunde, mida laps koolist paraku aina vähem saab. Hea, kui laps kuuleks oma ealistest muutustest vanematelt. Aga paljud tänased vanemad tulevad ajast, mil neist asjust ei räägitud.
Täiskasvanutena on meil ju küpsemiskogemus olemas. Mõelda võiks sellele, missugused on vanemate enda hirmud seksuaalsusest rääkides. Sageli kardetakse rohkem lapse reaktsiooni kui teemat ennast. Kõige parem on haakuda lapse küsimustega kohe nende tekkides — kasvõi hügieenisideme reklaami vaadates või sidet koju ostes. Kui varem pole neist asjust juttu olnud, vanem on väga oma intiimasju varjanud ega ole lapsega lähedast suhet, siis tasuks sobiv olukord tekitada.
Võib ka otse lapse käest küsida, kas ta teab oma ealistest muutustest. Rääkida tasub niipalju, kui laps küsib ja natuke rohkem. Tähtis on, et ei antaks lapsele kaheti mõistetavat või valeinformatsiooni, sest kinnistunud tõdesid on raske kummutada. See informatsioon, mida vanem annab, jääb tallele; hiljem koguneb infot juurde ja laps ehitab neist oma teadmised. Kui aga vanem tõesti seda teemat puudutada ei taha, on õigem mitte rääkida ja korraldada asjad teisiti.
Võibolla ei tea ema isegi täpselt, kust menstruatsiooni ajal veri tuleb. Enesekindluse saamiseks võiks mõne noortele mõeldud raamatu läbi lugeda, sest on vaja eelteadmisi inimese anatoomiast. Elundeid või protsesse on õige nimetada õigete nimedega. Lastele tuleb kõik võimalikult lihtsalt ja valehäbita lahti seletada. Vanema kohmetus või tõrjuv hoiak võib jätta lapsele tunde, et tegemist on millegi ebameeldiva või kohatuga ja ta ei küsi enam.
Lapsed on tunduvalt teadlikumad kui me arvame, sest ühiskond on avatum. Oleks vale arvata, et lapsed ei märka, mis ümberringi toimub. Õige aeg rääkimiseks on siis, kui mõtlete esimest korda sellele, millal tuleks rääkida.
Mida peaks poiss teadma esimesest seemnepurskest?
Kõige tähtsam on teada, et meheks kujunemisel on omad seaduspärasused, mis kehtivad kõigile ühtmoodi. Üks on see, et küpsemine toimub just sellele poisile omase kiirusega. Teine, et erektsioon võib olla tahtmatu ning poiss ei vastuta pollutsioonide toimumise eest. Paljud kogevad oma esimest seemnepurset siiski mitte iseenesliku purskena, vaid masturbeerimise teel, mis on täiesti normaalne. Nii tüdrukute kui poiste puhul pole masturbeerimine midagi ebanormaalset, vaid üks seksuaalse arengu etappe, mille enamik inimesi oma elus läbib.
Ka paljud täiskasvanud jätkavad seda tegevust, sõltumata sellest, kas nad elavad regulaarset suguelu või mitte. Poiste esimene seemnepurse ei ole tingitud erootilistest unenägudest ega “patustest mõtetest”, vaid vastupidi — seemnepurse kutsub need ajus esile. Tavaliselt juhtub see öösel, vahel ka päeval, ning võib olla poisile ootamatu kogemus. Ka vanemale.
Ehk on see tänapäeva varaküpsetele lastele kõik tagantjärgi tarkus?
Tänapäeva laps näeb telereklaamidest ja filmidest tõesti juba varakult seda poolt, mis kuuluks nagu täiskasvanuile. Ta omandab agaralt infot, mis aitab tal kunagi meheks või naiseks saada. Kui vanasti kulges laste ja täiskasvanute elu rohkem üheskoos ja teadmised anti põlvest põlve edasi loomulikul teel, siis tänapäeval jooksevad meie ja laste elud sageli pigem paralleelselt nagu kaks omaette rada, mitte üks ja ühine. Vanema roll lapse kasvatamisel on asendamatu.
Aeg muutub ja igal järgneval põlvkonnal on samad probleemid lahendada, ainult teises kontekstis. Lastel on teadmisi täiskasvanute seksuaalsusest, millega nad ei oska midagi peale hakata. Kooli roll peaks olema luua kord neis teadmistes, mis lapsele ümbritsevast maailmast kaootiliselt kogunenud on. Siin peaks infokildudest moodustuma süsteem, et noor inimene saaks aru, mis on mis.
Kas koolis kasvab terviseteadlik inimene?
Kool ei ole kõikvõimas mehhanism, väga oluline on kodune eeskuju. Kui koolis räägitu ei ühti lapse seni saadud kogemusega, siis ega ta sellepärast ei hakka käsi pesema ega tuba tuulutama, et õpetaja nii ütles. Ühel hetkel hakkab noor inimene mõtlema. Seepärast oleks gümnaasiumis väga tähtis terviseteema üle korrata — siis on lootust, et iga vähegi enda eest vastutav inimene neid tõdesid järgima hakkab. Koolilt ei maksa oodata, et seal kujundatakse laste käitumismall selliseks, nagu tahab ühiskond — ta võib minna seda rada, mille on valinud ta eelkäijad. Kodune eeskuju on alus ka lapse õnnele hilisemas perekonnaelus.
