Lastearstid ummisjalu perearstideks?

Tervishoiuteenuste korraldamise seadus sätestab, et jaanuarist 2003 ravivad esmatasandil ka lapsi ainult perearstid. Pediaatrid töötavad vaid lastehaiglates või on perearstideks ümber õppinud. Eesti Lastearstide Seltsi esindajad käisid läinud nädalal sotsiaalminister Siiri Oviiri juures ja said ministri nõusse, et üleminekuperiood pikeneb aastani 2005.

“Enamikus Euroopa riikides on arste puudu, aga lapsi ravivad nii laste- kui perearstid,” kinnitab Eesti Lastearstide Seltsi president Mari Laan. Kui ta Euroopa Lastearstide Konföderatsioonis rääkis, et Eestis ei ole arste puudu, aga Eestis õpetatakse hea väljaõppe saanud lastearstid ümber perearstideks, olid kuulajad imestanud ega mõistnud, miks Eesti nii toimib.

Ministri jutul käisid Lastearstide Seltsi esindajad nüüd mitte niivõrd sellepärast, et ohus on paarikümne Tallinna lastearsti, kes perearstiks ei ole tahtnud saada, töökohad, vaid sellepärast, et terapeutidest perearstideks ümberõppinud inimestel ei ole veel küllaldaselt kogemusi lastega töötamiseks. Lastearstiks said vanasti ja saavad nüüdki need, kes pärast ülikooli on neli aastat olnud residentuuris, perearstikoolis õpetati terapeutidele lastehaigusi kokku kuus nädalat. Lastearstid tahaksid nüüd ümber õppida pediaater-konsultantideks e üldlastearstideks, jääda tööle haiglate juurde ja käia sealt perearste nõustamas või siis käiksid lapsed nende juures.

“Ei tea, kas suure hulga terapeutide ümberõpetamine, teinekord kümme aastat enne pensioni, oligi õigustatud. Oleks ehk võinud oodata, kuni ülikoolis perearstiks õppinute põlvkond peale oleks kasvanud,” räägib Mari Laan. Ta rõhutab, et lastearstid ei ole perearstinduse vastu, kuid taotlevad uude süsteemi pehmemat maandumist ja seda eelkõige oma patsientide huvides. Perearstinduse rüpes on tekkinud “libaperearstid” — endised lastearstid, kes saavad ka pearaha, aga kelle nimistus on ainult lapsed.

Lastel on arsti sagedamini vaja kui täiskasvanutel, “libaperearsti” koormus on nii ülemäära suur. Meil on perearstikeskusi, Järveotsa Arstid näiteks, kus lastearstid töötavad koos perearstidega, aga seadus ei lase neid teisiti nimetada, kui abiarstideks. Nii tuleb Tervishoiuteenuste korraldamise seadust siiski kohendada.

Arstide muretsemisest üksi jääb väheks

Pediaatria sattus tervishoiureformi tõmbetuultesse lastele raskel ajal. Neid on nüüd vähe, neil vähestel on palju uusi probleeme. Narkomaania ja HI-viirus pole lapsigi säästnud, närvisüsteem on nõrguke. Meditsiin aga on nii kaugele arenenud, et ka väga väikese sünnikaaluga lapsed jäävad ellu. Nende arendus- ja taastusravi nõuab erilist hoolt. Lastearstid ei saa kõikidele lapsi tabavatele hädadele omapäi vastu.

Nad tahaksid, et raviteenuste nimekirja lisatakse füsioterapeudi tegevus, et rahastataks psühholooge, logopeete. Narkosõltlastest laste ja nende peredega suhtlemisel on hädasti vaja sotsiaaltöötaja abi ja selge on, et seda tööd ei peaks kinni maksma haigekassa, see raha peaks tulema riigi või kohaliku omavalitsuse eelarvest.

Riigikogus on lugemisel uus Ravikindlustusseadus, mis laseb haiglatel näiteks voodipäevatasu pealt lisa teenida, aga seda ei hakka nõudma lastehaiglad. Nii jäävad lastearstid jälle kehvemasse seisu kui täiskasvanute ravitsejad. Eesti meediku sissetulek on kümnendik Euroopa Liidu keskmise meedikuga võrreldes. Esialgu “voolasid ajud” ravimifirmadesse, nüüd juba ka välismaale.

Kes koju on jäänud, saab nüüd tööd juurde. Lastearstid palusid ministrit parandada perearstide tööjuhist. Kuni seitsmeaastaste profülaktiline läbivaatus lapseea kriitilistel perioodidel – kolme- ja üheksakuused, pooleteist-kaheaastased ja ja vahetult enne kooli – läheb lastearstide kätte tagasi. Lastearstid lubasid ministrile, et nad aitavad tal vastavat määrust koostada.

Ülaltoodu puudutab eelkõige Tallinna lastearste, sest 2/3 lastearstidest ongi tallinlased. Lastearstidena töötab meil veidi üle 300 inimese.