Oluline pole aga mitte suurusjärk, vaid kvaliteet. Seda on vanemad mitmeid kordi kuulnud. Seda korratakse nii sageli, et tahtmatult tekib küsimus: kas see väide on ehk välja mõeldud vaid lohutuseks süütunde käes vaevlevatele vanematele?

Miks nad vajavad meie aega?

Loomulikult vajavad lapsed aega oma vanematega suhtlemiseks. Üksnes koos nendega tunnevad nad ennast ohutult. Päris väikesed tahavad, et neid kantakse kätel ja kallistatakse. Veidi vanemad soovivad aga, et neile vaadatakse otsa, neid kuulatakse ja armastatakse. See kõik aitab neil iseennast endale teadvustada. Aeg, mida neile pühendame, kinnitab laste usku endasse ning annab võimaluse täiskasvanumaks saada.

Innustatuna meie juuresolust asuvad nad eksperimenteerima ning ümbritsevat maailma uurima. Nii õpivad nad olema ka ilma meieta.

Tähelepanu, mida nad meilt saavad, on iseseisvama tuleviku tagatis. Kindlasti ei tähenda see, et peame olema täielikult nende käsutuses või andma järele kõikidele nende soovidele. Lapsevanema roll seisneb pigem selles, et kehtestada piire, aidata toime tulla pettumustega, õpetada kannatlikkust ja sihikindlust. See kõik aga nõuab kindlasti aega.
Mis nendega toimub, kui nad tunnevad meist puudust?

Nad võivad olla mures, et on maha jäetud ning isegi süüdistada ennast selles, et vanemad nii harva nendega koos on. Sellised mõtted viivad enesekindluse kaotuseni ning võivad põhjustada depressiooni. Ilmselt ei piisa, kui kohtuda lastega tund aega päevas. Ent suurusjärk ei tohiks siiski olla hea suhtluse ainsaks kriteeriumiks.

Kui lapsel on raske, asub ta väljendama oma vajadust vanemate järele halva käitumisega. Väikesed lapsed muutuvad tüütuteks, agressiivseteks, nõudlikeks. Vanem laps üritab enese ümber „müüri ehitada“. Ta ei pöördu enam vanemate poole küsimuste või palvetega. Oleks vale suhtuda sellesse kui kapriisi või soovi olla tähelepanu keskpunktis. Taoline käitumine viitab asjaolule, et talle ei piisa emotsionaalsest kontaktist sellega, kes on temast vanem ning teda tingimusteta armastab.

Ei ole vajalik kaks korda pikendada aega, mida lapsega koos veedetakse. Ent tuleb üritada olla tõeliselt lapse kõrval siis, kui ta seda vajab.

Mis tähendab „olla lapse kõrval“?

See ei tähenda lihtsalt füüsilist lähedust. See tähendab olla temaga koos kvaliteetsuhtes. Lapsed hindavad väga, kui vanemad teevad koos nendega midagi huvitavat: mängivad, loevad neile, vaatavad koos multikaid … Neile meeldib, kui täiskasvanud on nendega ühel ja samal emotsionaalsel tasemel — rõõmustavad, imestavad, kurvastavad ning on osalised oma laste tegemistes . Paradoksaalsel moel aitab selline kvaliteetne suhtlemine lastel üle elada lahusolekut vanematest, kui need on ära sõitnud, on tööl või isegi elavad eraldi.

Lahkudes lapsest mõneks tunniks või päevaks, tuleb talle iga kord rääkida lahkumise põhjusest ning taaskohtumise ajast. (Olgu selleks või ebakonkreetne „varsti“). Prantsuse psühhoanalüütik Frnacoise Dolto on tõestanud, et isegi rinnalapsed vajavad, et neile räägitakse tõtt, mis on kohandatud nende vastuvõtuvõimele.

Sageli on aga nii, et vanemad on küll füüsiliselt kohal, ent psühholoogiliselt neid lapse kõrval ei ole. Igaüks meist võib olla väsinud, ärritunud ja mures. Sellistel hetkedel on keeruline lastele tähelepanu osutada ning kuulata neid, kui nad seda just vajavad. Iseenesest pole selles midagi hirmsat. Samas ei tohi oma emotsioone ka maha suruda ning olla „poolikult“ koos lastega. Sellistel juhtudel tuleks neile selgeks teha, mida nad võivad meilt oodata. „Ma ei suuda sind hetkel ära kuulata (olen hõivatud, mul on halb olla), aga ma kuulan sind niipea, kui jaksan“. Nii näitame lapsele oma huvi ja hoolimist, ning ta suudab oodata.

Kuidas oma tähelepanu koondada?

Kuulatades ennast ning teades põhjusi, mis segavad meil olla koos lapsega, muutume hulga tähelepanelikumateks. Kas segajaks on väsimus? Võib koju tulles teha mõningaid teatud toimetusi (ümber riietuda, veidi hinge tõmmata …) enne aega, mida me asume koos lastega veetma. Vahel aga juhtub nii, et meil on keeruline lastega tegeleda süütunde tõttu. Me ei suuda neile nii palju tähelepanu pühendada, kui nad meilt ootavad. Jah, kõik tahavad olla ideaalsed vanemad. Ent neid ei ole olemas. Nii nagu ka mitte ideaalseid lapsi. Süütunne pole aga konstruktiivne. See ei lase lapsega adekvaatselt suhelda. Ütle endale: „Jah, ma pole täiuslik. Aga ma armastan oma last, nagu oskan, nagu suudan. Õpin seejuures ning saan targemaks“.

Võimalik, et meid hämmastavad meie lapse väljaütlemised, tema pisarad või raev. Siis on lausa hädavajalik leida tema jaoks aega ja kuulata ta ära, et mõista, miks ta just nii käitub. Katkesta oma tööd, kükita maha, et olla temaga ühepikkune, võta ta kätest kinni ja vaata talle otse silma — kõik see aitab tema atakki pehmendada. Ta tunneb, et teda kuulatakse ning saab end paremini väljendada.

Mida nendega ette võtta?

Kasuks tuleb igasugune tegevus, mis näitab lastele, kui olulised nad oma vanematele on. Võib leida aega mängimiseks, joonistamiseks, õppimiseks. Võib neile tutvustada ka kõike seda, mis meile endile meeldib: muusikat, raamatuid, sporti.

Samas on oluline teada, et ühine ajaveetmine ei pea tingimata olema „produktiivne“ ja „kasulik“. Koos võib mürada ja naerda — see võib osutuda isegi kasulikumaks kui liiga vara lugema õppimine. Kõik, mis ühendab ja aitab lõdvestuda, tugevdab ka suhteid.

Kui aega on tõepoolest liialt vähe, võib lapsi kaasata vajalikesse töödesse. Koos võib valmistada süüa, käia poes, koristada … Nii tekivad neil ka vajalikud oskused. Autosõit, vannituba, ootesaal — kasuta igat sobivat ruumi ja hetke arukateks vestlusteks. Samas võib ka täiesti rahulikult öelda, et momendil pead iseendaga tegelema. Et on tulnud aeg, mil lapsed peavad jätma vanemad täiskasvanute maailma. Igaks asjaks on oma aeg.

Allikas: Psychologies