Lõpetage vastutustundetu sigimine
Sest selliste naiste ellu peale laste midagi muud ei mahu, see on selge. Küllap valitakse lõpmatu sigimise tee selle pärast, et vähemalt sellega silma paista. Kui loodus vaimuandeid pole jaganud, siis andis ta vähemasti võimeka emaka. Ekspluateerigem siis seda, kui muud ei oska.
Imelik on ka see, et ka mehel pole sellistel puhkudel rohkem aru peas. Mees peaks naisele mõistliku piirini jõudes ütlema: kõik, kullake, nüüd aitab küll. Hakka tablette võtma või lase spiraal panna. Ja kui naine seda teha ei teha, siis võiks mees vasektoomia läbi teha.
Ah et miks on ülipalju lapsi vastutustundetu? No mõelge ise, mis elu ootab lapsi perekonnas, kus on kakskümmend liiget või sinnakanti. See on ju lasteaiarühma jagu. Olete ju vahel last aeda viies taevast tänanud, et teie seal ei tööta? Niisuguse hulga lastega toime tulla on ikka väga raske. See hakkab lihtsalt ajudele.
Ok, kui kakskümmend last moodustab perekonna, siis pole nad otse loomulikult mitte ühevanused nagu lasteaaias: pigem on ikka ühed juba päris suured ja teised täitsa tited. Ja siis kantseldavad suuremad väiksemaid. Aga miks pagana päralt nad peaks, öelge mulle?
Miks peaks teismeline või varateismeline oma kallist aega ohverdama sellele, et oma vääksuval õel-vennal mähkmeid vahetada, kui tegelikult tahaks hoopis kaaslastega pidusse minna — või omaette raamatut lugeda? Ometi on selge, et ainult suuremate hoolel väiksemate eest saab selline ebaloomulik kooslus nagu hiigelpere püsida.
Minul oli poolteist aastat noorem vend ja kaheksa aastat noorem õde. Vennaga tegime koos pahandust, aga õe mähkmeid sain küll vahetada ja teda tuttu panna. Arvate, et see mulle meeldis? Mitte sinnapoolegi. Ma tahtsin omi asju ajada, mitte tema kisa kuulata.
Vastutustundetu paljunemine võtab õigupoolest kõigilt pere lastelt lapsepõlve. Ükski tita ei saa kas või natuke aega olla emme tõeline silmatera, kellele kõigest südamest rinda antakse, kussutatakse ja süles tassitakse. Kellega lihtsalt ollakse, imetletakse, ninnunännutatakse.
Oma lastega lihtsalt olemine või koos mängimine ei tule kõne allagi, sest küsimus on ellujäämises: selles, et kõik saaksid söönud, pestud ja magama või üles. Näod pestud ja tagumikud kasitud. Et saaks rahuldatud elementaarsed vajadused. Selle peale kulub kogu aur.
Aga kõrgemaid vaimseid vajadusi ei saa tekkidagi, sest selleks ei ole ei aega ega võimalust. Olete kuulnud Maslow’ püramiidist? Kõrgemad vajadused tekivad alles siis, kui madalamad rahuldatud — ja alles siis, mitte enne. Suurpered välistavad vaimsete vajaduste tekkimise.
Lisaks vaesusrisk, mis omakorda piirab vaimsete võimete väljaarendamist. Ma ei kujuta eriti ette, mismoodi need paljulapselised USA ja Briti perekonnad ära elavad, telepildi järgi on neil igatahes suured majad ja ka abilisi. Eestis on see kõik ju võimatu: statistika näitab, et juba kolmas laps toob reeglina vaesuspiiri väga lähedale.
Ent kas see on siis elu, mille ainus siht on ellujäämine? Missuguse osa perekonna eelarvest saavad need kahekümnelapselised pered raamatute peale kulutada? Tõenäoliselt mitte mingisugust, aegagi pole lugeda. Mismoodi minnakse teatrisse? Tõenäoliselt ei mindagi. Kas koolitamise jaoks raha on? Vaevalt. Lapsel ei teki tahtmistki haridust saada, kui ta lapsest peale näeb ainult seda, et elu ainus siht on ellu jääda.
No mäletate ju küll seda kuulsat Suitsude perekonda. Santisid siin igasugu abirahasid välja ja rabasid ise nii, nii et silme eest must. Viimaks mõistsid nad, et tõelised marjamaad ei asu mitte Eestis, vaid hoopis — Inglismaal. Kõigepealt läksid vanemad ees, teenisid raha, ja siis viisid lapsed riburadapidi järele. Eesti jaoks on see kuulsusrikas pere nüüd ainult ajalugu.
Nii et inimesed, lõpetage ära. Kandke ilmale nii palju lapsi, kui te suudate õnnelikuks teha, ja mitte rohkem. Kus on see mõistlik piir? Küllap on see igaühe jaoks erinev. Aga kui elu muutub ainult ellujäämiskursuseks, välistades vaimse arengu, siis on ikka liiale mindud. Olgem inimesed, mitte küülikud.
