Lugeja: kallis ema, tänan, et mind peksid
Ehk oli asi selles, et mu ema oli mind saades üsna noor ja seetõttu ei osanud asju rahulikult võtta, aga pahanduste eest sain teinekord ikka peksa küll. Eks ma muidugi SIIS vihkasin seda ja vihkasin oma ema, et ta nii väikeste asjade peale mind kohe juustest kiskuma kukub. Aga nüüd ma mõistan, et olgu see tema poolt õige valik või mitte, siis just nende väikeste asjade eest karistada saamine hoidis mind tagasi suuremaid tegusid korda saatmast.
Kuna ma ikka omajagu lollusi tegin ja karistada ka sain, siis elasin
aastaid teadmisega, et ma olen üks hirmus paha laps, kes aina miskit korda saatis. Kuni mu sõbrad mulle paljastasid, mida nemad pubekana tegid: metallivargused, bensiinivargused, kodudesse sissemurdmised ja jumal teab mis kuriteod veel. Ma poleks iialgi julenud midagi sellist teha, sest ma ei kujutanud ettegi, mis karistuse mu ema sellise jama eest veel välja oleks mõelnud!
Öeldakse küll, et peksa saamine on lapsele alandav, aga kas mitte selles polegi see mõte? Muidugi on lapsi, kes on kuulekad ja korralikud ja keda poleg vaja karistada, aga mina kahjuks küll selline kuulekas laps ei olnud. Ma poleks koolis absoluutselt pingutanud, kui hirm ema ees mind motiveerinud ei oleks. Ja noh, kui alandas, siis teadsin, et teinekord nõnda alandatud saada ei taha, seega ei teinud sama lollust teist korda.
Ma ei ütle, et ma kindlasti ühel päeval enda lapsi peksma kukun, aga kui ma näen sõbrannade vendi-õdesid või kasvõi võõraid lapsi tänaval, kes on nii uskumatult nahhaalsed ja kasvatamatud, siis ma mõtlen küll, et neile peaks kasvõi ÜHE KORRA peksa andma! Nad isegi ei tea, et see on üldse mingi tagajärg tegudele ja see nad nõnda ebameeldivaks muudabki.
Lapsevanemad, kui teie lapsed on käest ära ja neid ei anna asjade
äravõtmisega vms korrale kutsuda, siis minu soovitus oleks hea keretäis tappa. Ega kedagi peksta meeldiv olla saa, aga teinekord läheb asja ette küll.
