Lugeja: mida vähem saab vanavanematega koos olla, seda suurem on kohtumise rõõm!

 (2)
Lugeja: mida vähem saab vanavanematega koos olla, seda suurem on kohtumise rõõm!
Panthermedia, Scanpix

Mul endal ei ole vanavanematest erilisi mälestusi, kuna nad surid, kui ma olin alles pisike. Aga nüüd vaadates kõrvalt seda suhet, mis mu lapsel minu vanematega on, saan väga hästi aru sellest, millest kahjuks ilma jäänud olen.

Minu tütar, Retti, on 4-aastane. Vanaema kutsub ta ammaks ja vanaisa aissaks — need hüüdnimed pani ta neile ise ning nii on see siiani jäänud. Eriline lemmik on tütrele vanaisa — tema on A&O ning maailmanaba. Kuna mu vanemad elavad meist 100 kilomeetri kaugusel, siis me kogu aeg koos olla ei saa, kuid seda suurem on kohtumisrõõm! Seda kallistamist ei saa siis iial küllalt ning ükskõik, mis tegevus parasjagu käsil on, terve päev on väike sabarakk vanavanematel kannul!

Viimati ladusid tirts ja aissa puid riita — vanaisal läks selle võrra töö peale kauem aega, sest kogu aeg kutsuti ju vaatama, kui suur ja uhke plikatirtsu laotud riit juba on.

Kui Retti saab vanavanemate juures külas olla, siis ma ei jõua neid imelugusid pärast äragi kuulatas. Küll oli seal nii suur kiil, et talle sai suisa selga hüpata ning lennata, küll käisid nad keset talve järves ujumas, küll olid elevandid metsa all söömas ja küll oli seen nii suur nagu maakera.

Vanavanemad on kallid!
Ilusat vanavanemate päeva kõigile!