Lugeja: milline inimene keelab oma lapsele lemmiklooma?!

 (99)
Küsitlus!
Lugeja: milline inimene keelab oma lapsele lemmiklooma?!
Foto: Tiit Blaat, Eesti Ekspress

Mina kasvasin lapsena üles ilma oma loomata ja üks põhilisi asju, mida ma oma lapsepõlvest mäletan, on pidev ema-isa palumine, et nad mulle koera võtaksid. Me elasime küll korteris, kuid siiski maakohas ja metsatukk, kus loom joosta ja jalgu sirutada oleks saanud, oli kohe maja taga. Päris ilma loomata ma aega siiski ei veetnud - nimelt mu parimal sõbral oli väga vahva koer, kes armastas lastega mängida. Aga kuidas ma oleks tahtnud kodus koeraga mängida, teda kaissu võtta... Seda vanemad mulle ei võimaldanud.

Miks mulle siis koera ei lubatud? Mu emale ei meeldinud koerad ja isa ütles, et temal pole aega looma järelt kasida ja mina seda niikuinii ei tee. Tean siiani, et oleksin teinud, sest kahekümneaastaselt kodust välja kolides võtsin ma endale esimese asjana oma koera. Ta on nüüd juba 9aastane ja minu absoluutne parim sõber. Mul on juba oma pere ja mu 6aastane tütar hakkas hiljuti kassist rääkima. “Issi, ma tahan kassi, palun-palun, ma tahan kassi!”Järgmisel nädalal on meil plaanis loomade varjupaika külastada ja sealt enda perre uus liige leida. Meil on küll koer, kuid mu vanem tütar on alati kassidest vaimustuses olnud ja ma arvan, et tal võiks olla oma kiisu. Algul küsis ta endale küll kassipoega, kuid ta on oma ea kohta äärmiselt mõistlik ja täiskasvanulik ja kui ma rääkisin talle, kuidas loomad varjupaika jõuavad, otsustas ta, et tahab sealt KÕIKI kasse endale võtta.

Ma ei mõista inimesi, kes ei võta oma lapsele looma… Laps peab üles kasvama loomaga, tal peab olema oma karvane sõber. Minu lapsepõlv jäi puudulikuks, sest vanemad ei lubanud mulle koera, aga ma tahan, et minu lastele meenuks kunagi lapsepõlvele tagasi mõeldes ka oma loomadega koos veedetud hetked. Mis puutub kogu sellesse kasimisse, mida kõik nii väga vabanduseks armastavad tuua — on see siis tõesti nii suur hind oma lapse õnne eest maksta?