Lugeja: naine, kelle ämmal pole meest, on juba eos hukule määratud
Mina olen üks neist õnnetutest, kes leidis endale mehe, kes pole oma emal mitte ainult ainus laps, vaid üleüldse ainus mees oma mehe elus.Tema vanemad lahutasid juba enam kui kakskümmend aastat tagasi ja sellest saati on mu mees pidanud olema n-ö perepea. Kui me armusime ja kokku kolisime, oli see ämmale tõeline šokk ja sellest pole ta vist siiani üle saanud. Pärast kaheksat aastat helistab ta ikka iga päev, annab nõu seal, kus seda vaja pole ning arvab paremini teadvat, kuidas me oma kaht tütart peaksime kasvatama. Ta on üksik vanainimene, kellel pole vist enam sõbrannasidki ja tema kaks paksu kassi ju vastu rääkida ei oska… Mõtlen kogu aeg, et oleks tal ainult mees, tüütaks ta meid poole vähem.
Teistel mu sõbrannadel on ülinormaalsed ämmad, kes ei arva, et nad peaksid igaveseks oma poja lemmiknaiseks jääma. Mis neid aga minu ämmast eristab on see, et nad on kõik endiselt abielus ja seega on neil ka kõrval inimene, kellega oma igapäevaelust rääkida. Minu õde jällegi on abielus mehega, kellel on kaks nooremat õde ja ema jällegi üksik. See ema kutsub end ise pidevalt külla, solvub kui ei helistata ja ei suuda üle saada faktist, et minia on ta mehele tähtsam kui pidevalt midagi vajav, tahtev ja nõudev ema.
Seega naised — minu siiras soovits teile! Leidke endale mees, kellega te saate lisaks ämmale kaasa ka äia!
