Lugeja oma isast: isegi, kui teda enam pole, on meievaheline side olemas ja jääb
Minu isa on siit maailmast lahkunud ning seda kahjuks väga noorelt. Ma ise olin siis 19-aastane.
Mina mäletan enda isa alati positiivsena. Tal oli küll palju probleeme ja ka pahesid, kuid siiski ma teadsin alati, et südamelt on ta hea inimene. Kui sa inimesele silma vaatad, siis selle näeb kohe ära. Tema silmad olid alati puhtad ja heatahtlikud. Eks ühiskond ja inimesed sinu ümber vormivad sind, aga see, kes sa tegelikult oled, on alati sinu sees olemas.
Lapsepõlv oli mul ilus: elasime maal, palju sai õues olla ja mulle meeldis isal abis olla. Olin maailma suurim fänn kalapuhastamisel, heinateo ajal alati esimene, kes kohal, käisin isaga metsas puid tegemas, suitsutasime kala. Me elasime merele väga lähedal ehk suved mõõdusid rannas ja õhtutel grillides.
Ma olin veidi poisilik tüdruk ja nüüd ma tean, miks see nii oli. Ma kopeerisin enda isa ja ta oli mulle kõige suurem eeskuju. Mäletan, kuidas ma talle alt ülesse vaatasin ning teda austasin. Ma ei tea miks just tema, aga isa tegusid ma järgisin sellest ajast alates, kui ma ennast lapsepõlvest mäletan.
Teismeeas meie läbisaamine nii hea enam ei olnud kahjuks. Eks ma olin raske teismeline ka, suurte nõudmistega. Elu oli too aeg väga keeruline. Ja muidugi, kui saaksin, muudaksin oma käitumist, aga ei saa. Samas oli see hea õppetund mulle terveks eluks.
Nii headel hetkedel kui ka raskematel, saime alati probleemidest jagu ning isa-tütre side jäi alati tugevaks. Isegi, kui teda enam siin pole, on see side olemas ja jääb alati.
Aitäh, Isa, armastuse ja kõige muu hea eest! Aitäh, et siiamaani oled minu kõrval ja kaitsed mind! Olen alati sulle tänulik ja kunagi kohtume!
