Vaatan oma mehe ema ja vanaema, kellel on mehed kõrvalt ära surnud, kes elavad maal ja peavad nüüd ise endaga hakkama saama. Minu mees ja tema vend on muudetud kahe viriseva vanaeide orjaks ja just selsamal põhjusel — väidetav tänuvõlg üles kasvatamise eest. Poisid peavad iga memmekeste piuksu peale appi jooksma, kusjuures vahemaa on 60 kilomeetrit, arvestage ise, kui palju raha selline edasi-tagasi sõitmine nõuab. Ja ikka mitu korda nädalas. Kui poisid üritavad end järjekordsest kraavikaevamisest, kappide tõstmisest, muru niitmisest, kartulite panemisest või üles võtmisest vms täiesti ebavajalikust tegevusest kõrvale nihverdada, on pisaraid ja hala kuipalju: „Kas siis niimoodi tänad sa mind selle kõige eest, mida mina sinu heaks teinud olen…“

Ja no mida suurt ta siis teinud on? Ema sünnitas lapsed ja kasvatas nad lihtsalt üles, koos isaga muidugi. Elati täiesti tavalist ja lihtsat elu — lapsed käisid koolis, sõitsid pärast kooli ratastega ja tegid maapoiste täiesti tavalisi asju, polnud mingit priiskamist ega suuri heategusid või laristamisi, mille eest peaks nüüd eraldi maailmatänu välja näitama. Hiljem läksid poisid ülikooli ja selle kõrvalt ka tööle, mis tähendab, et nad olid suuremalt jaolt iseseisvad, ema saatis vahel paar kotitäit kartulit ja moosi. Poiste elu on olnud igas mõttes tavaline, pigem isegi tagasihoidlik.

Minu meelest ei ole see küll mingi alus nõudmaks elu lõpuni ümmardamist, kummardamist, teenimist ja tänuvõlglaseks olemist. Otsus lapsed ilmale tuua on ju vanemate teha ja kõik vanemad, kes on taolise otsuse vastu võtnud, on andnud endale aru, mida see endaga kaasa toob — ajakulu, närvikulu, rahakulu. Kui sa ise oled selle otsuse teinud ja „oma elust nii suure osa laste peale raisanud“ (mehe ema peamine argument), siis pole sul mingit õigust oma otsuse tagajärgi oma lastele peale suruda ja ennast kuningannaks mõelda. Sa oled täiesti tavaline naine ja ema, kes on teinud oma tööd — sünnitanud ja kasvatanud lapsi. See ei ole mingi heategu või mingi suur ja tähtis asi, mille eest peaks sind teistest kõrgemale tõstma ja mille eest peaksid su oma üles kasvatatud lapsed oma elu elamata jätma.

Ma ei ütle, et lapsed ei peaks oma vanemaid austama. Peavad muidugi, aga ka austus tuleb välja teenida, mitte väljapressimise teel saavutama. Heades suhetes peres üles kasvanud lapsed armastavad, austavad ja aitavad oma vanemaid nagunii. Selle jutuga, et „ma olen sinu heaks nii palju teinud, nüüd on sinu kord mulle tasuda“ saadavad lapsed vanemad hauda kergendatult ohates, mitte kurbusest pisaraid valades. Nii et kõik vanainimesed, kes seda teksti loevad — mõelge ja laske noortel oma elu elada!