Lady X — Hetkel oleme olukorras kus planeerime lapsendamist. Nii et, kindel vastus on jah. Kahjuks on see paberimajandus ikka väga hirmus ja väga alandav.

Ema — Tegime otsuse mehega 15 aastat tagasi ja nüüdseks on meil peres 15 aastane tore tütarlaps. Huvi on hakanud tekkima oma bioloogilise ema vastu, et milline ja kus ta elab. Leppisime kokku, et teeme seda koos. See lihtsalt uudishimu.
Pole kahetsenud kordagi, et seda tegime, vastupidi, ta on toonud hoopis särtsu meie ellu.

Deka — Kui ma jõuan nii kaugele, et olen majanduslikult heal järjel, siis heameelega annan ühele lapsele kodu ja armastuse.

A — Oleksin vabalt nõus lapsendama. Viljatus ei ole kindlasti ainus põhjus! oma tulevikule mõeldes olen ennast isegi leidnud selle peale mõtlemast, aga hetkel oleks isegi oma bioloogilise lapse jaoks veel minu jaoks vara. 

bambuutsa — Minul isiklikult on kaks bioloogilist last ja üks lapsendatud laps. Kui noorim ka kooli läheb, siis lapsendame neljanda lapse. Endlal otseselt viljastumisega probleeme ei ole, kuid kuna LAPS ON LAPS, siis oleme otsustanud lapsendamise kasuks. Meie ei lapsendanud imikut, ka järgmine laps saab olema vanuses kuni eelteismeline…

Kristiina — Mina tahaks tõesti lapsendada, endal lapsi ei ole, mehel eelmise naisega on üks laps, see juba täiskasvanu. Ei tea veel, kuidas lapsendamisega pihta hakata ja kuhu pöörduda. Võiksime isegi kaks last lapsendada.

Katrin — Olen nõus adopteerima ka siis kui ise olen võimeline lapsi saama ning kindlasti plaanin tulevikus seda teha.

3 lapse ema — Minul sellist vajadust pole olnud. Kuid tutvusringkonnas on mitmeid üksikuid ja ka abielus naisi, kes on lapsendanud imiku. Ei tea, kas lastel olid head geenid või mõjus neile hästi arenemist soosiv keskkond, kuid kõigil on väga arenenud, andekad ja igas muus mõttes toredad lapsed.
Kahjuks räägin vaid tüdrukutest. Ei tea kedagi, kes oleks võtnud väikese poisi. Ja siis tuleb meelde “Hulkur Rasmus”, kes ka ootas, et keegi teda tahaks, kuid ta oli poiss ja tal olid sirged juuksed. Seepärast paningi oma noorimale pojale nimeks Rasmus. Kuid need inimesed, kes muudavad ühe õnnetu väikese inimese maailma ja kigivad talle ilusa lapsepõlve, on igati minu austust ja lugupidamist väärt.

Õnneseen — Pole parimat päeva mu elus kui kohtusime lapsega, kelle adopteerisime! Elus pole juhuseid vaid kindel plaan kohtuda… Olen õnnelik ja tänulik selle kohtumise üle!