Lugejad kimpus: kui sugulastest saavad ahned parasiidid...
“Millegi pärast arvavad mu sugulased, et ma saan kuskilt tasuta bensiini. Kui linna tulevad, siis tuleb neid alati sõidutada nagu kuningaid trepist treppi. Ühistransport neile ilmselgelt ei sobi. Kusjuures mõni on veel maininud ka, et niimoodi odavam… Nende jaoks ilmselt tõesti, aga minu jaoks mitte. Viimane kord pidi mu mees ühte sugulast terve õhtu mitu korda Tallinna ühest otsast teise vedama, aga selle eest öeldi ainult tagasihoidlik aitäh.”
"Meil on sama olukord oma sugulastega. Kuid meie elame väga väikeses elamises (mahumegi ainult meie kolmekesi oma perega, 2-3 inimest juurde mahutada on võimatu) ja sellegi poolest hõõrutakse end meile, kuna teise ööbimisvariandi puhul (ehk siis sugulase isa) peavad nad ise oma kauba eest maksma ju... Lõpuks siis tullakse meile ja poodi minnakse ainult koos meiega. Koos nendega poodi minnes avanes aga iga kord sama vaatepilt: 25aastane noormees, kes ise tööl käib ja teenib topelt, mis meie igakuine sissetulek on, laob rahulikult asju meie korvi/kärusse. Oma ema jälgedes. Alguses ei teinud meie sellest suurt välja — noh, okei, külalised, kõik sööme ju sama toitu ja küllap nemad ostavad mõni teine kord siis ise. Lootus on lollide lohutus, nagu öeldakse. Ehk siis seda ei juhtunudki. Kui alguses otsiti kõige odavamad toidud, siis ajapikku mitmekordistus meie poeskäigu maksumus. Mingil hetkel otsustasime lihtsalt, et võtame oma asjad kärust välja ja lähme maksma. Kui nad siis avastasid, et nende asjad on korvis ja meie ootame nende järel uste juures, siis oi — kui pilgud tapaksid! Pooled asjad läksid lettidele tagasi või asendusid kõige odavamatega... Lõpuks käisime lausa salaja poes ja õnneks saadi vihjest aru. Ostsid endale ise toitu... Aga iga jumala kord, kui on uus külaskäik käsil, hakkab sama jama pihta... Nüüd oleme lihtsalt otse öelnud — kui midagi tahate, ostate ise. Ja muideks, samamoodi on ka siis, kui meie neil külas käime. Müstiliselt hakkavad nende asjad meie kärusse/korvi sattuma ja järsku peame meie nende peret üleval. Õnneks on sugulase mees väga mõistlik tegelane ja maksab pärast raha tagasi, kuid sugulane oma lapsega — nad veel virisevad, kui “nende” asju külmkapist võtta."
"Tuttav lugu, ka mina toitsin katsin oma mehega koos õe pere päris pikalt, ka tema meest, kes ei lasknud ennast sellest sugugi häirida, pigem tuli kommentaare ja ettepanekuid, mida külmkappi veel varuda…see jätkus seni, kuni plahvatasin, sest tundsin, et ei talu seda seljas sõitmist rohkem. Ei ole oma õde näinud juba päris kaua, pole raha, pole ka meid vaja. Alguses oli kurb meel ,kuid nüüdseks olen aru saanud, et olingi vaid kõndiv rahakott."
