Lugejad lapse isa määramise kohustuslikuks muutmisest: milleks järjekordne sisutühi seadus?

 (92)
Lugejad lapse isa määramise kohustuslikuks muutmisest: milleks järjekordne sisutühi seadus?
Pilt on illustreerivMorgueFile

Seekord on lugejad üsna ühel nõul — see seadus ei muuda meie elu kuidagi paremaks. Isakande kohustusest lõikab kasu ainult Sotsiaalministeerium ise, pannes vastutuse “isadele” ja hiilides ise kõrvale üksikemadele toetuste maksmisest ja privileegide loomisest.

Tekib ka küsimus, kuidas selle kohustuse jõustumisel naiselt tema lapse nimi teada saadakse — kas kehtestatakse sanktsioonid emadele, kes keelduvad oma lapse isa nime avaldamast? Kui mitte, on see seadus ju sisutühi. Tundub, et tegu on järjekordse pastakast välja imetud kohustusega, mis kellegi aitamise asemel võib naisi hoopis väga raskesse olukorda panna — mille tulemusel võib tekkida ka uus isatüüp — “variisad“ — kes võib-olla oma “isadusest” alles aastate pärast teada saavad.

Toome oma kokkuvõtte illustreerimiseks siin ära lõigud mõnedest lugejate kommentaaridest:

Ja kui ema lihtsalt keeldub nime ütlemast? Mis siis saab? Väänatakse äsjasünnitanul seni käsi, kuni nime välja mõtleb? Mida ma öelda tahan, on see, et kohustuslikkusega kaasnevad alati sunnivahendid, millega kohustuse täitmist tagada. Seega juhul, kui sunnimeetmeid sellise kohustuse tagamiseks seadus ei sätesta, siis on tegemist järjekordse sisutühja seadusesättega. Sarnane nagu ID kaardi puhul — kohustuslik on selle omamine, aga samas ühtegi sanktsiooni pole, kui ID kaart ikkagi puudub.

Seotud lood:

/…/

No jutt on väga tark, kuid jälle on aru saada, et inimene ise sellises olukorras ei ole. Mina olen hetkel rase ning minu endine elukaaslane pettis mind, osutus narkomaaniks ning veel tuli välja, et tal ka varasematest suhetest lapsi, kes tema nimel ning kellele ta alimente ei maksa ning tal kohtutäitur peal, kuid inimene peidab enda tulusid ja ehk on ta juba vanglas… Tõesti pole ammu suhlnud temaga, nii et see pole välistatud. Mina ise kasutasin rasedusvastaseid vahendeid, aga rasedaks jäin ikka, ju oli nii ette nähtud ja laps on oma, olenemata tema bioloogilisest isast. Ja ma ei soovi panna selle isiku nime sünnitunnistusele lapse isaks, parem olgu seal kriips — küll ma ise kunagi seletan pojale, miks. Ja veel vähem viitsin ma hakata temaga asju ajama, et tal ei oleks kunagi õigust pojalt midagi nõuda. Temaga kohtusse minna alimentide pärast, mida ma niikuinii ei näe, ma ei taha, sest siis hakkab mees endale vastu rindu taguma ja tahab pojaga ka suhelda, aga seda ma kindlasti ei soovi, teades tema sõltuvusprobleemi. Kui poeg ise tulevikus soovib suhelda, siis kätt ette ei pane… Aga senikaua ärgu targutagu need inimesed, kes tahavad sellise asja kohustuslikuks teha — kas tõesti teisi probleeme ei ole Eestis, millega tegeleda?

/.../

Ma loodan südamest, et see asi päriselt läbi ei lähe, sest siis võib juhtuda nii, et iga naine, kes mu nime teab, võiks põhimõtteliselt, kasvõi nalja või kiusu pärast teha minust isakandidaadi…