Lugejad: vanemad elagu peredega lastest lahus!
Monika: Minul on väga tore ämm ja oleme nagu sõbrannad. Kuid siiski ei kujuta ette ,et elaksime ühe katuse all. Võib-olla me siis poleks sõbrannad ka enam?
See toimib: See toimib ainult sel juhul, kui need ämm ja äi tõepoolest oma maailmavaadelt tolerantsus ise on… Üldjuhul on probleemid kerged tekkima, sest tõsi on see kaks perenaist ühte kööki ära ei mahu. Muidugi loeb ka, kelle elamises elatakse… Ise elasin pool aastat (olin sundolukorras) ämma elamises ja ega kaugem poleks suutnud välja kannatada… ükskõik mida tegin, poldud kunagi rahul ja ennast inimesena ära materdada ka ei olnud soovi, sest ämmad üldjuhul arvavad et minia on üks totu, kes ei oska kunagi midagi, et tema õpetused on alati need kõige õigemad. Kurb küll aga ega ikka pole küll. Kõige ideaalsem on ikkagi see, kui ämma harva näeb… püsib pereõnn kaitse all ja rahulolu garanteeritud.
njahe: See on tõesti nii, et kellele sobib, kellele mitte. Ma pole mingi vastabiellunud tibi, aga vanemate ega ämmaga ühe katuse all pole ma nõus elama ja kõik. Pigem ma maksan kodulaenu, pigem sõidan iga päev ema või ämma vaatama, aga oma kodu peab olema oma. Olen täiesti võimeline terve päev rattas orava kombel jooksma, aga päeva lõpuks tahan ma oma koju, mitte suguvõsa kokkutulekule.
PS: Selge ka see, et mingi tõsisema jama korral ei ema ega ämma kuuse alla ei jätaks (nemad meid ka mitte), aga eeldusel, et kõik kulgeb normaalselt — siis jääb nii, et iga roju oma koju.
Memm: Öeldakse, et laste leib on kibe ja ma usun seda ja ei soovi lastega ühes ruumis elada, tahan vanaduses, kui vajan juba hoolt, vanadekodusse. Mul ei ole halvad lapsed ja armastavad mind, aga ei taha kellelegi jalgu jääda ja eks siis tuleb ka solvumisi ja vanainimene on juba niisugune, kes kergemini solvub ja tunneb ennast üleliigsena ja kasutuna. Parem ikka eraldi.
Kodukass: Mitme põlvkonna õnnelik elu ühe katuse all ei ole vist siiski ilus traditsioon vaid on rohkem ilus illusioon. Aga unistada ju võib. Küsis kord ämm oma minia käest, kuidas too alati nii rahulik oli ja kunagi ei tülitsenud. “Mine vaata aida tagumist seina mida ma kraapimas käisin kui närv üle viskas”, tunnistas minia. Väga vana ja tuntud jutt.
miinus: Kodurahu maksab ka midagi ja seetõttu olen pigem laenuori. Ämm küll imestas, kui oma kodu soovisime, et milleks, tal ju kolmetoaline korter, küll meile ka toanurgake oleks olnud. Ja see on temast väga armas, aga kokkuvõttes usun, et kõik on rõõmsamad, kui igal oma kodu ja käiakse külas ja aidatakse. Suhted on seeläbi korras ja hetkel teismelised lapsedki käivad rõõmuga vanaemal külas ja abis.
