Lugejakiri: ahnus nullib peresuhted! Mu täditütred läksid pärandiks saadud korteri pärast lõplikult raksu
Mul on suur suguvõsa. Kasvasingi üles klišeeliku teadmisega, et kõik hoolivad pereringis kõigist. Täditütred on umbes minuvanused - mina ise olen 30, nemad vastavalt 30 ja 28.
Lapsepõlves sai koos kõike tehtud. Isegi õunaraksus käidud - tegevus, mida tänapäeva noored enam naljalt ei teagi. Mulle tundusid nad alati lahutamatud ja üksteisest hoolivad. Aga ju see oli vaid fassaad. Kõik muutus sel aastal, kui suri nende vanaisa ( nende isapoolne, minu veresugulane ta pole). Vanaema oli lahkunud juba viie aasta eest ja vanaisa elas üksi.
Neist jäi kokkuvõttes maha korter Tallinna südalinnas Raua tänaval. Igati korralik kortermaja ja asukoht on ju magus, Tallinna südalinn. Vaatasin hiljuti kinnisvaraportaalist, et samas majas üüriti ühte kahetoalist korterit välja 600 euroga. Nende vanaisa korteris on isegi kolm tuba ja kuigi remonti pole tükk aega tehtud, on see ikkagi päris heas korras. Käisin ise kolme aasta eest seal suurtel juubelipidustustel - nende vanaisa sai siis 80-aastaseks.
Nüüd aga oli raske olukord - vanaisa oli tahtnud, et korteri saaksid tema kaks lapselast ehk mu täditütred. Ametlikku testamenti ta selle kohta ei teinud. Põhimõtteliselt läheb korter esmalt ta pojale (rohkem lapsi tal polnud) ja poeg igati nõus siis oma tütardele andma.
Ent, kuidas seda jagada? Tean, et õdedest vanem tahaks sinna perega kolida. Tal on juba kaks last ja elavad praegu üüripinnal. Igati hea variant oleks seal elada. Nooremal õel aga seda soovi pole, ta tahaks korteri üldse maha müüa või siis välja üürida. Ta on rohkem seikleja hingega ja boheemlane. Ta kord rääkis, et ta unistus on, et kui oleks rohkem vaba raha, läheks reisiks mõned aastad maailmas ringi ja siis vaataks edasi. Ma ei usu, et ta lähemal ajal lapsigi tahab (kui üldse), ideaalis tahaks ta selle suure korteri maha müüa ja osta endale pisema pesa näiteks Pelgulinna või Kalamajja.
Ja nüüd õed vaidlevad ja ei salli teineteist silma otsaski. Vanem neist isegi hakkas argumenteerima, et ta on vanem ja tal rohkem õigusi. Tal tutvusringkonnas mitu advokaati, ähvardas isegi kohtusse minna.
Noorem aga on lapsik ja jonnakas, nagu ta alati olnud. Mulle tundub, et ta juba kiusu pärast ei ole nüüd enam nõus ühegi muu variandiga kui müüa. Ta hakkas argumenteerima, et õde võib kunagi saada vanemate korteri, aga vanaisa oma jäägu talle.
Nii nad vaidlevad ja mulle tundub, et nende vanemad ei oska ka midagi teha. Omamoodi masendav: samal ajal kui tütred vaidlevad maksavad nemad igakuiselt kommunaale kinni ja korter seisab tühjana. Kolmetoalises kõrgete lagedega avaras korteris ei ole igakuised maksed väikesed.
Kurb on seda kõrvalt vaadata. Midagi sellist ei osanud aimata, aga midagi pole teha. Nagu üks mu lemmikraamatuid "Anna Karenina" algab: "kõik õnnelikud pered on õnnelikud ühtemoodi, iga õnnetu pere on aga õnnetu omamoodi."
Meie puhul siis sedamoodi.
