Isa on mul väga range. Kui sain algklassides kahtesid - sain rihma. Kui olin juba suurem, sain lihtsalt sõimata, aga ikka terve päev ja pikalt.

Vaimset terrorit oli kordades rohkem ja palju. Kui isal oli paha tuju, tööl oli halvasti läinud midagi, emaga riidu läinud, midagi valesti läinud, vahel ka niisama - siis see, kes meist ette jäi (mul on õde ja vend), sai vastu pead või sõimati väga korralikult läbi. Tulemus oli see, et nutsime nurgas ja meid sõimati aina rohkem. Mõnikord nädal aega järjest, kuni leiti uus ohver (kas siis õde või vend).
Ja alati, kui meie jaoks sõim lõppes, pidime vabandama isa ees, kuigi me polnud midagi valesti teinud.

Ka koolis kiusati
Põhikoolis mind ei sallitud, mõnitati, nügiti, kallati mu toolile vett, pandi nätse. Võib-olla oleksin ma osanud seda rohkem naljana võtta kui kodus poleks ka omakorda terrorit olnud.
Õpetajad mind samuti ei sallinud. Kui üks klassivend oli mu tooli pliiatsiga täis sodinud ja läksin nõudma, et ta selle tooli puhtaks ka teeks, siis ta küünistas mind silma alt nii, et veri väljas.
Kui läksin õpetajale juhtunust rääkima, siis õpetaja lihtsalt karjus mu peale. Kuskilt abi ma ei saanud ja olingi üksi oma muredega, koolis ma kellegagi läbi ei saanud ja kodus oli terror.

Koduse terrori tõttu halvenesid hinded
Hinded ei olnud mul head ja läksid aina halvemaks iga aastaga, ma pingutasin kõigest väest, et mitte karistada saada, ma nutsin, olin hirmul. Õppisin üldjuhul kella 16-17 kuni kella 22-23 vahel kauemgi. Ja ikka juhtus, et ei saanud kõike tehtud. Nüüd ma olen mõistnud, et mida rohkem isa mind alandas, alavääristas ja sõimas, seda halvemaks mu hinded läksid. Oleks ma siis kunagi kiita saanud mõne hea hinde eest, aga seda ei olnud. Iga kord, kui isaga oli halbu vahejuhtumeid, ütlesin endale mõttes, et vihkan teda. Mul ei ole lapsepõlve, mida meenutada, sest ma ei taha seda meenutada. Põhikooli kirjandi tegin kolmele ja nutsin pärast meeletult, sest teadsin mida isa ütleb. Ta sõimas mind ja tihti ütles ta ka hiljem, et kuidas teised suudavad paremaid hindeid saada ja sina ei suuda. Matemaatika ja ajaloo eksamid kukkusin läbi. See oli mu elu üks raskemaid hetki, ma nutsin meeletult. Põhikooli lõpetamisel ma ei käinud, ma vihkan jätkuvalt kogu seda kooli ja kõiki neid klassikaaslasi, koolikaaslasi, kes mul olid.
Selles koolis oli selline traditsioon, et kui lõpetad, siis värvid asfaldile oma nime, ma ei teinud seda samuti, võtsin ainult oma tunnistuse ja läksin minema.

Isa mõjutab mind jätkuvalt
Ma pole siiani suutnud minna õppima seda, mida mina tahan, sest isale ei meeldi minu valik. Tänaseni ei suuda talle vastu astuda.

Ema aitas närve puhata
Ainus koht, kus ma vahest sain veidi rahulikumalt hingata, oli ema töö juures - ema oli see, kes meid hoidis ja lohutas pärast isa sõimamisi. Aga ta ei julgenud isale vastu ka hakata, kuna oleks siis ise ka karistada saanud. Need paar tunnikest, mis ma ema töö juures veetsin, olid mu ainuke aeg närvide puhkamiseks. Kui ma ei oleks neid paari tundigi ema juures saanud, oleksin vist praegu hullumajas.
Kui ma oleksin pidanud veel mõned aastad taluma terrorit nii põhikoolis kui kodus, siis ma arvan et istuksin hullusärgis. Õnneks koolikohas oleva gümnaasiumi sisseastumiseksameid ei olnud enam võimalik teha ja ma pidin Tallinnasse kooli minema. Praegu tänan taevast, et nii juhtus, vastasel juhul oleksin veel depresiivsem inimene kui olen praegu.

Vaimne terror jätkus ka gümnaasiumis
Kuna aga kool oli kaks korda nädalas ja ülejäänud aja veetsin kodus, siis talusin kodust vaimset terrorit jätkuvalt. Ootasin neid koolipäevi nagu hinge õnnistusi, et saaks sinna, kus mind keegi ei mõnitaks. Jooksin ka kaks korda kodust minema, teisel korral jäädavalt. Muidugi ma teadsin tol hetkel, et ema ja vend ja õde kannatavad, aga ma ei suutnud enam isa terrorit taluda. Nüüd elan juba 4-5 aastat oma mehega ja meil on laps. Aga isa mõjutab mind jätkuvalt. Ma pole siiani suutnud minna õppima seda mida mina tahan, sest isale ei meeldi minu valik. Siiani ei suuda talle vastu astuda.

Te küsite, miks ma abi ei otsinud. Ma kartsin isa.
Praegu, kui sellest kõigest on omajagu aega möödas, olen hakanud käima psühholoogi juures. Sünnitasin lapse ja mind tabas veel omakorda sünnitusjärgne depressioon.

Inimesed, kes te kannatate mis tahes vägivalla vormi, ärge oodake vaid võtke midagi ette! Tulevikus mõjutab see teid psüühiliselt meeletult, kui te praegu midagi ette ei võta.
Soovin teile kõike paremat ja häid inimesi teid toetama.