Alles pärast I Maailmasõda muutus suhtumine sellisesse rangesse kasvatusse. Tol ajal – psühholoogia koidikul – näitas alaealiste kurjategijate ning paadunud retsidivistide uurimine, et enamus neist kannatas lapsepõlves armastuse, mitte karistuse puudumise pärast. Tänapäeva teaduslik kasvatus eeldab nii füüsilisest kui ka psühholoogilisest karistusest lahtiütlemist võrdväärse dialoogi kasuks.

Ometi on vanad “piitsa ja prääniku” traditsioonid veel jõus. Inimese loomuses (see aga vastab loodusseadustele) on kasvatada oma last nii, nagu kasvatati teda ennast. Küllap on paljud lapsepõlves tuttavaks saanud nii isa püksirihma kui ka ema kuklavõmmudega. Mälestused pole küll kõige meeldivamate killast, kuid saanud lapsevanemaks, järgitakse alateadlikult sedasama mudelit oma laste kasvatamisel.

Vahel tuleb ema (jutt käib eelkõige temast, kuna standardses perekonnas tegeleb just tema kasvatamisega) lapse teatud arenguetapil järeldusele, et too on muutunud juhitamatuks. Ema otsustab, et “laps ei saa teisiti aru”, ning võtabki ette karistamise. Ometi ei soodusta ka karistused, eriti, kui need on süstemaatilisteks muutunud, lapsepoolset “mõistmist”.

Tee karituse juurde on kahesugune. Esiteks on vanemad niivõrd hõivatud, et neil pole võimalust pikemat aega lapsega tegeleda – jälgida ta käitumist, õigeaegselt soovimatutest tegevustest kõrvale juhtida ning kannatlikult seletada talle tema eksimusi. Anda talle möödaminnes laks tehtu eest ning lausuda “ei tohi”, on hulga lihtsam. Kuid mida tunneb laps? Lühiajalist, kuid arusaamatut valu, alandust, hirmu motivatsiooni puudumise pärast (lapse vaatevinklist) vanema käitumises. Ta ei suuda kuidagi ühendada ebameeldivust oma huvitava ning väga tähtsa tegevusega – tapeedile joonistamise, raamatutest piltide väljalõikamise või soola ja suhkru segamisega. Jah, esialgu põhjustavad sellised “lopsud” temas stressi, mis juhib teda kõrvale “ebasoovitavast” tegevusest. Õige pea aga lakkab laps neile tähelepanu pööramast, need muutuvad tema jaoks põhjusetuteks, kuid regulaarseteks ilminguteks.

On ka teine tee. Vanem püüab kaua, kannatlikult ja arusaadavalt selgitada lapsele, et too on “halvasti” toiminud, laps aga ei saa aru. Ning siis, ammutanud kogu oma pedagoogiliste võimete tagavara, otsustab lapsevanem karistuse kasuks. Kuid tähelepanu!

Tasub hoida head suhet

Nii kaua, kui lapsega suhelda “heaga”, jäävad suhted temaga tõepoolest heaks. Laps püüab siiralt vanemast aru saada, austab tema autoriteeti ning tunneb uhkust, et temaga suheldakse võrdsetel alustel. Kui ta aga siiski oma süüst “ei saanud aru”, siis karistus ei aita niikuinii. Lapsevanemad, kes iga päev karistavad oma lapsi väikseimategi üleastumiste eest, laiutavad samuti abitult käsi – ka nende lapsed “ei saa aru”.

Süstemaatilisel karistamisel pole mitte mingisugust kasvatuslikku funktsiooni: see on lihtsalt vägivallaakt, mis kutsub lapses esile vaid hirmu, vihkamise ning absoluutse mõistmatuse.

Loomulikult on regulaarne kätele voli andmine lubamatu, on vanemad nõus, kuid vahel peab… nii lihtsalt juhtub… kannatus katkes… läks liiale… Vaieldamatult tuleb elus kõike ette. Seda saavad tänapäeval tunda kõik - lähedased, kolleegid, “esimesed vastutulijad” ja, kahjuks ka lapsed. Kui laps on sattunud käeulatusse ning on teenimatult karistada saanud, siis pole vabandamine sugugi oma isikliku autoriteedi kaotus. Ka tõsised asjad tuleb lahendada võrdsetel alustel. Lapselt ju nõutakse tihtipeale vabandamist, kasvatades temas vastutustundlikku suhtumist oma tegudesse. Samuti tuleks ka oma õiglusetust (laps saab sellest suurepäraselt aru) tunnistada.

Millal siiski karistada?

Ja ometi, ütlevad vanemad, teatud põhjustel võib karistus olla õiglane ja hädavajalik. Mis põhjused need siis on?

Laps käitub halvasti, teeb nimme seda, mis vanemaid ärritab. Võimalik, et ta on lihtsalt nende peale vihane ( ega ka vanemad inglid pole) ning ei näe teist võimalust sellest teatada. Last karistades suletakse tema rahulolematus lõputusse ringi. Võiks olla targem ning leppida esimesena.

Ettevaatamatusest lõhub ta asja, mis on kallis mälestus või hinnaline ese. Lapselt on liiga palju nõutud – kiindumus minevikku ning rahasse pole puudutanud veel tema ideaalset maailma, kus kõik on kättesaadav ja kõik on veel ees.

Vastuseks vanema ärritusele käitus laps jämedalt. > Ta vaid matkis oma vanemat, mis teistel puhkudel kutsuks esile heldimuse.

Tegi äsjaostetud keerulise ja kalli mänguasja katki. See mänguasi on lapse jaoks osa salapärasest ja köitvast tundmatust maailmast. Kui teda selle eest pidevalt karistada, võib ta kaotada igasuguse huvi ümbritseva maailma ja ka … lapsevanema enda vastu.

Oleks äärepealt auto alla jäänud, sest vaatas teisele poole. Kui ta oli sattunud sõiduteele üksi, siis on see vanema süü. Kui koos vanemaga, siis usaldas ta oma ohutuse täielikult tema kätesse, nii nagu ta seda on harjunud tegema sünnihetkest alates.

Vahel on laps tõepoolest süüdi. Kui talle on selgitatud, et tema tegu oli halb, ning kui lapse ja vanema vahel valitsevad head suhted, siis kurvastab ta oma teo üle samuti kui vanemgi (võimalik, et teda tuleb lausa rahustada). Kui teda aga nüüd selle eest karistada, kaovad tal need südametunnistuspiinad. Ta asub lauskaitsesse, arvates, et maailm on liiga karm tema - niigi õnnetu - vastu.

Karistamine õpetab petma

Karistades last purunenud vaasi eest ei kindlustata end sarnaste ebameeldivuste eest ka tulevikus. Ta ei jäta müramist ega palliga toas mängimist. Lihtsalt järgmisel korral ei vasta ta retoorilisele küsimusele: “Kes seda tegi?” enam nii ausalt nagu esimesel korral. Pigem osutub süüdlaseks kass või noorem õde. Täpselt samuti ei saavutata head õppeedukust, karistades last saadud kahe eest - lihtsalt tema teadmised dokumentide võltsimises laienevad tunduvalt.

Mille poole iganes püüelda, on karistamise tulemus ikka sama – mitte põhjuse (kuriteo) kõrvaldamine, vaid uurimisest (karistusest) kõrvalehiilimine. See tähendab valetamist, endassesulgumist ja usaldamatust, kui avameelsus vanematega toob endaga kaasa kergenduse ja konkreetse abi asemel vaid laituse ning täiendavaid ebameeldivusi. Pole vist palju tütarlapsi, kes emale on usaldanud oma “naiste” probleeme. Samuti pole ka eriti palju noormehi, kes ebameeldivuste pärast tänaval isalt abi otsivad. Ei.

Lihtsam on teha abort, “et vaid ema teada ei saaks”. Või siis takerduda kriminaalsesse sasipuntrasse, sest “kui isa teada saab – lööb maha”. Mis saab aga hiljem? Tahtejõuetus, apaatsus, initsiatiivitus, julmus… Ning oma lapsepõlve alateadlik kopeerimine oma isiklike laste kasvatamisel.