Ei tea miks, aga Sinu vanus tundub kõige olulisem, sest see oleks siis üheselt mõistetav: teismeline tüdruk loobub lapsest. Tahaks isegi lisada: loobub vanemate sunnil. Seda mõtet olen vist kõige rohkem mõelnud ja ette kujutanud.
Juunikuu Eesti Naises:
  • Vanus on ainult number
  • Kaugsuhte proovikivid
  • Moeseeria koolilõpupeoks
  • Kaasas lisa PUHKUS EESTIS

    Telli ajakiri!

  • Igatahes Sa loobusid minust. See tekitab tunde, nagu ma oleksin halb. Lihtsalt midagi, mida ei soovita. Ma olen püüdnud oma olemasolu üle mitte liiga palju mõelda, kuid nüüd, kahe lapse emana, ei saa sellest teemast enam üle ega ümber.

    Pikki aastaid elasin kasuvanematega, keda kutsusin isaks-emaks. Neilt sain peavarju, oma toa ja võimaluse olla “normaalse” pere laps. Tänan neid selle eest. Muidugi oli külas “häid tädisid”, kes mu muretust püüdsid tumestada, püüdsid näpuga näidata ja ennustada, et ega kunagi tea, mis temas välja võib lüüa. Pole ju oma.

    Kasuvanemad polnud kurjad. Nad oskavad olla praktilised. Seda olen minagi neilt õppinud. Ja sellest abi saanud.
    Peale kodu ning söögi-joogi vajab inimene aga veel midagi. Sidususe tunnet. Esivanemate haudu, kui nii võiks väljendada.

    Ma saan alguse justkui tühja koha pealt. Võib-olla just oma laste vaatamine tekitab neid küsimusi, aga võib-olla pole ka võimalik kogu elu oma küsimusi varjata ja alla suruda.

    Kuidas ma võiksin ennast tutvustada? Ehk Sa kaalusid, kas teha aborti või sünnitada? Võib-olla lootsid kuni viimase minutini, et saad mind endale jätta? Aga Sul lihtsalt polnud kuhugi minna? Või oli nii, et lähedased ei lubanud Sul last saada?

    Tahaksin Sind mõista. Kõige rohkem tahaksin teada saada. Siis saaksin Sind vihata või armastada. Praegu pole seda ega teist tunnet, on suur segadus. Mul on isegi nagu kaks segadust. Sest kasuvanemad võtsid mind (mulle tundub nii) pigem töötegemiseks kui armastuse jagamiseks. Ma ei taha olla ülekohtune, räägin ainult sellest, mida tunnen.

    Järsku Sina, ema, lootsid, et saan endale ilusama elu, kui sinul oli olnud? Ehk istud Sina ka õhtuti ja näed vaimusilmas, kuidas ma elan…

    Päris pisikesena kujutlesin, et Sa tuled mulle järele. Suure valge autoga. Ja Sul on roosa lehviv kleit. Lühikest aega nägin seda isegi unes. Siis muutus see mõte liiga valusaks ja ma jätsin järele. Käisin koolis ja aitasin kasuemal loomade eest hoolitseda. Ma kasvasin üles talus. Ma oskan lüpsta, niita, loomi talitada, kartulit panna ja võtta, kõblata, rohida, riisuda. Olen korjanud ämbrite viisi marju müügiks ja mahlaks.

    Ja olen ühe tüki oma hingest jääks põletanud.

    Ma kardan, et kõik need korrad, kui olen oma laste peale vihastanud, neile vitsa andnud või muidu karistanud, olen mõelnud just selle jääst osaga oma hinges. Ma otsin armastust. Aga ma nagu ei oska armastada.

    Mu elus on olnud aegu, mil olen väga vähe mõelnud, kes ma olen, kust tulen ja kuhu lähen. Ikka oli vaja tegutseda. Kõige leebemad on väsimusest nõrkemised… Kuidas ma aga pelgan neid õhtuid, kui uni ei tule! Siis püüan mõelda kõigepealt argipäevast. Mida lastele lauale, mida selga-jalga panna. Mida osta, kust kokku hoida. Kuid siis, une ja ärkveloleku piiril, tulevad need valusad igatsused.

    Ja mõtted. Oma lihastest vanematest, kasuvanematest ja omaenda lastest. Äkki on see varajane keskeakriis, et mul on just nüüd kuidagi eriti juurteta tunne?

    Siis poen mehele kaissu ja tahan olla parem ema. Kuigi alati ei oska. Vajan veel aega, et õppida armastama.