Mängutoad tapavad mänguoskuse

Tänapäeval on hästi moodne pidada laste sünnipäevi mängumaadel ja mängutubades. Paraku hävitab see võimalus laste loovust ja võimet ise mänge korraldada, õhtul koju tulles valutab kõigil pea ja ülierutunud lapsed kannatavad unehäirete all.

Muidugi on see kõik lapsevanemale mugav. Üürid ruumi, kus on üle mõistuse suurel hulgal igasugu mänguasju, ronimispuid ja kiikesid, kõikmõeldavaid atraktsioone. Samast saab tellida ka söögid, kui ise ei viitsi valmistada. Papptaldrikud ja –topsid lendavad prügikasti ja mahaaetud puru koristamine on hinna sees.

Laste jaoks ise midagi välja mõelda pole vaja. Peaaegu igast mängutoast võib mõnesaja krooni eest tellida lapsi lõbustama jänese, orava või printsessi, kes korraldab ühiseid ettevõtmisi. Omast kogemusest võin öelda, et see on täiesti mahavisatud raha. Asjade ülekülluse tingimustes ei huvita lapsi mitte mingid mängud.

Nad lihtsalt tormavad batuudi pealt kiigele, kiigelt ronimispuule, sealt pallimerre, siis liugu laskma jne, jne, karjuvad ja kriiskavad, tõuklevad ja kisklevad. Aru ma ei saa, miks ükski mängutuba pole seni taibanud vanematele kõrvatroppe jagada. Noh, küllap on see nõnda selleks, et ema saaks appi minna, kui mõni pisem kuskilt alla sajab või suuremalt vopsu saab.

Vähe suurematel pidulistel ema muidugi kaasas polegi: lihtsalt lükatakse laps üle ukse sisse ja tullakse järele, kui kell kukub. Laps on hoitud, kõvasti müranud ja mänginud ning midagi ka kõhusoppi saanud. Väga mugav. Mina olen seni pidanud ikka lastega kaasas käima, sest pisem, just kolmeseks saanu, vajab siiski veel vanema juuresolu.

Peolt tulles olen ise alati surmväsinud. Esiteks, kohutav lärm. Teiseks kurbus, sest ma näen, kuidas lapsed atraktsioonide üleküllusest hulluvad ja väsivad. Kolmandaks tõdemus, et tegelikult lapsed ei mängi sugugi. Ühest kohast teise, ühtede asjade juurest teiste juurde tormates ei oska nad enam midagi hinnata ega millegi üle rõõmustada.

Mängumaadel on lihtsalt kõike liiga palju. Millessegi ei jõua süveneda ega millegi üle tõeliselt rõõmu tunda, sest tingimata tahaks kõike järele proovida. Lõputu huilgamine ja kriiskamine põhjustab üleväsimust ja pärast on kodus jauramine ja vingumine garanteeritud. Uni ei taha tulla, sest närvisüsteem on ülierutuse seisundis.

Meie lapsepõlve sünnipäevad olid hoopis teistsugused, eks ole? Külaliste ootamine ja nende tulekuks valmistumine oli tõeliselt põnev. Seda, mida ette võtta, missuguseid mänge mängida, tuli ise välja mõelda. Ja uskuge või mitte, aga kõige põnevamate mängude jaoks ei ole päriselt üldse asju vaja. Või siis väga väheseid.

Mulle tundub tõesti, et peitust, kulli või pimesikku mängida on tunduvalt põnevam kui huilates kiigelt ronimispuule tormata. Telefonimäng ja muud sõnamängud ei eelda ühtegi atraktsiooni, küll aga keskendumist ja natuke mõtlemist, mis kahtlemata ka last arendab. Et ühest kõrvast teise sosistatavat sõna kuulda, selleks tuleb tasa olla! Mis tänapäeva lapsele vist küll ilmvõimatu.

Kõige halvem on vahest see, et mängutuba ei võimalda lastel omavahel suhelda. Nad lihtsalt ei kuule üksteise häältki. Ja milleks veel üldse suhelda, kui sul on nii palju asju, mida järele proovida. Mingit koostegevust ei toimu ja ei saagi toimuda, sest see ei olegi asja mõte. Mitte selleks ei tuldud.

Point ongi selles, et mängutoas traageldamine võimaldab lapsel ehk küll kogunenud pingeid maha laadida, aga kas see ka arendab, on enam kui kahtlane. Samas on kindel, et lärm tekitab uusi pingeid. Lapsed on pärast surmväsinud, kurnatud, tüdinud. Neile meeldib seal küll, see on kindel, aga nad ei saa targemaks. Viimaks nad väsivad väga, lõpuks lähevad kurjaks.

Nõnda osutuvad mängutoad ja –maad lapsevanemale lapse sünnipäeva mugava “kaelast ärasaamise” vahendiks, kus välja tuleb käia ainult üht: raha. Midagi ise välja mõelda või ette valmistada pole vaja. Maksad aga kolme tunni eest kaks-kolm tuhat krooni — ja ongi tehtud.