Masu ajab pered lõhki!?
Ega ilusal võõral maal ole kerge vist kellelgi, kes (vägisi) õnne otsima läinud. Võib ju mõelda, et kui ikka roppu moodi tööd vihud ja selle eest võimsaid summasid arvele veeretad, küll siis ka elu lillena tundub. Kuid nii võib vaid arvata.
Võõramaa rõõmud
Esimesed nädalad on ehk nii, kuid siis saabub argipäev ja ränk rutiin, milles sa teiste omasugustega ühiskööki ja -korterit jagad. Õhtuti end maani täis jood või lihtsalt unne nutad. Vahel istute kõik saatuskaaslastega koos põrandal või ümber grilli — ikka seal välismaal — ja vaatate koduste pilte.
Hommikul ootab treipink, segumasin, lapikäru või kanala ja sina oled kui sunnitööl. Jaksu annab vaid teadmine, et vartsi on see möödas ja kohe ootab su perekonda parem tulevik.
Kodused ootavad kannatlikult: abikaasagi ehk jaksab, kui tundeside on tugev ja lapsed igatsevad. Kõik toimib, kuniks on lootus ja ühine eesmärk. Ent kui see kaob, katkeb kõik.
Töötu unenäod
Töötuks jäänud mehe elust on Naistekas varemgi jutuks olnud. Ikka sedasi, et mees magab kodus ja midagi ei tee ning naine rabab siis kahe eest ning on sunnitud kodutöidki tegema. Rääkimata laste kasimisest, õpetamiset, kasvatamisest.
LUGEJAKIRI: Minul on mees hetkel töötu. Meil on üks laps ja elame ainult minu palgast, mis on pisut alla keskmise. Maksta on eluasemelaen ja veel paar väiksemat, mis enne masu võetud said. Mees ohib ja halab aga kodus kogu aeg ja kui võimalust, siis joob ka. Kodune elu on juba paras põrgu. Ükskord ostis õlut ja ma võtsin endalegi õhtul pudeli ja kui mees siis seda hommikul nägi, sai ta maru vihaseks. Kuid see polnud veel kõik. Ühel päeval avastasin, et mu rahakotist kaob raha. Mehe jaoks oli liig seda minult küsida. Minu viga oli ehk see, et ma ei osanud talle seda ise pakkuda. Kuid kartsin, et ta joob selle lihtsalt maha. Aga siiski: milliseks me elu on muutunud!
See siin käis mehe kohta, kuid kõik see võib samamoodi tabada ka naist. On tabanudki. Fakt on, et rasketel hetketel tuleb suhteid, tundeid ja inimesi ümber hinnata. Kuid me ei taipa seda kohe ja alati. Kas peaksimegi?
Kas masu või hoopis midagi muud?
Töötus on jõuetuseaeg. Veab neil, kes vaid töö kaotavad. Mõnedel läheb sama lainetusega elust ka sõpruskond ning peregi. Sest keegi ei talu lõpmatuseni. Ühel hetkel on meie enda ja ainus elu see kõige olulisem. Ja kas see on siis vale?
Masu on pannud meid ja meie pered proovile. Kuidas meil siis tegelikult läheb?
Kuidas elab meie armastus, kas õnn on õuel isegi siis kui autot enam garaažis pole?
Kuidas saab hakkama see üksikhooldajaks jäänud ema, kelle mees vahetult enne masu lahkukasvamise ja pidevate tülide varjus maha jättis.
Kuidas saab hakkama pereisa, kes heas usus sõbrale suure laenu andis ja nüüd ise näppe noolib. Sest kaduma läksid nii sõber, äri kui ka raha.
Kas pere, kes end lõhki on laenanud ja kõik mõeldava juba majapidamisest maha müünud, suudab veel teineteisele naeratades armastust avaldada? Kas neil on jaksu ja tahtmist veel koos proovida?
Kui on, siis on veel lootust!
Kui aga ei — siis vaadakem tõsiselt peeglisse ja küsigem endilt: miks me üldse ühte heitsime ja miks siiani koos oleme olnud? Neile küsimustele saadud vastused on aga hoopis teine teema.
