Me kõik jääme vanaks: kas sina oled valmis oma vanemate eest hoolt kandma?

 (29)
Scanpix
ScanpixFoto: Scanpix

Näha, kuidas nad vananevad, ning tasahaaval võtta enda peale vastutus nende igapäevase elu eest … Me ei ole valmis saama oma vanemate vanemateks. Ning uus roll tekitab keerulisi tundeid.

Mis meid siis sellel eluetapil ees ootab?

Varem või hiljem tuleb aeg, mil meie vanemad hakkavad meist sõltuma. See on uus ajalõik nii nende kui ka meie elus. Sellele üleminek võib olla järsk. Näiteks, kui üks vanem haigestub. Või siis saabub see aeg tasapisi, kui aasta aasta järel muutuvad nad üha abitumaks, nende mälu nõrgeneb ning huvid vaibuvad. Mõlemal juhul võtame endale abilise rolli. Ning õige sageli pole me selleks valmis. Keeruline on selline osade vahetamine, kuna see muudab suuresti meie elu.

Keelatud teema

Ükskõik, kui vanad me ka poleks, elab meis sügav sisemine ootus (tavaliselt me seda ei tunnistagi endale), et meil on alati olemas vaikne sadam, kus vanemad meid ära kuulavad, mõistavad ning tassi kohvi pakuvad. Ning see teeb meid kohutavalt kurvaks, kui vanemad muutuvad tugevatest toetajatest nõrkadeks abivajajateks. Tegelikult hakkame orbudeks muutuma juba nende eluajal. Meie sisemine laps reageerib nendele muutustele mitmeti. Kui inimene saab aru, et tal tuleb nüüd hakata vanemate eest hoolitsema, siis see mõte muutub tema jaoks loomulikuks. Ent seoses sellega võib see kõik tekitada muret ja ka ärritust.

Mõningates peredes ei puudutata vananemise teemat üldse. Inimese teadvusesse lihtsalt ei mahu mõte, et vanemad võiksid vananeda. Ning kui see siis nii läheb, võib täiskasvanud laps ignoreerida uut olukorda või suhtuda negatiivselt (ning lausa agressiivselt) vanemate nõrkusesse, otsekui need oleksid ise selles süüdi.

Seotud lood:

On ka võimalik, et vanemate vananemine satub aega, mil lapsed on kusagil viiekümnesed. See on aga kriiside aeg, kui hakatakse tegema esimesi kokkuvõtteid oma elust. Vanemate vanus tuletab meelde, mis võib meid endid ees oodata. Ning nende mõtetega pole me mitte alati valmis leppima.

Säilitada väärikust

Õrnus, vihkamine, kaastunne, tõrjumine … Et nendest vastandlikest tunnetest vabaneda, võib täiskasvanud laps soovida ideaalseks eestkostjaks saada, ennetades kõiki vanemate soove. Võimalik, et tahame säilitada illusiooni, nagu oleks võimalik kontrollida elu. Kui asume oma vanemate eest ideaalselt hoolitsema, siis võime peatada aja. Vähemalt nii me ehk mõtleme. Me ei taha saada kõige vanemaks, järjekorras esimeseks, teel „sinna“. Vahel peitub hirm ärrituse taga: sa ei tohi nii ruttu vananeda, ma kardan!

Ent üleliigne hoolitsus pöördub pahatihti lugupidamatuseks isikliku väärikustunde vastu, mida vanad tahavad iga hinna eest säilitada. Me muutume oma vanemate vanemateks, võtame neilt enda kanda vastutuse nende eest. Nemad aga pole sellest oma vastutusest veel loobunud. See on neile eluliselt tähtis.

Austada piire

Vahel vajavad vanemad abi elementaarsetes asjades: riietumisel, pesemisel … Kas me peaksime selle eest hoolitsemise enda peale võtma? Poeg ei peaks oma ema ega tütar oma isa tualeti tegemisel abistama. See teeb vanematele haiget ning nad ei soovi seda mingil tingimusel. Ei tohi ära unustada isiklikku väärikust. Eaka inimese võimetus iseseisvalt end pesta või riidesse panna on piinarikas, ning seda pojale või tütrele tunnistada on äärmiselt raske. Kuidas siis olukorrast välja tulla? Parem on need protseduurid usaldada professionaalide kätte, ilmutamaks austust vanade intiimmaailma vastu. Ometi mitte kõik ei taha, mõnedel pole aga lihtsalt võimalustki, kasutada hooldaja abi. Kui me teeme neid protseduure ise, siis peaks meeles pidama, et vanadel on tarvis kasvõi väheke kaitset. Tuleks õigel ajal kõrvale vaadata ning anda käterätik enda katmiseks. On äärmiselt oluline austada oma vanemate isiklikke piire.

Sellega seoses peame hoolitsema ka iseendi piiride eest. Me õpime leidma aega puhkuseks ja suhtlemiseks omaenese perega, võtame endale vastutuse mitte ainult vanemate tervise eest, vaid ka enda meeleolu ja töövõime eest. Vahel seisneb just selles meie põhiline katsumus.

Kingituste aeg

Vanemate eest hoolitsemine valmistab meile mitte üksnes raskusi, vaid sellest võib saada ka rõõmu ning tähtsate avastuste allikas. Vanadus on samasugune saladus nagu lapsepõlv, sünd või surm. On raske olla osaline selles saladuses. Ent kuidas siis mitte seda väljakutset vastu võtta? Suhtlemine vanematega nende viimastel eluaastatel on võimalus teada saada nii endast kui ka elust midagi uut ning saada omakorda saladuste hoidjaks. See on võimalus vabaneda lõpuks lapselikust hirmust, et „ema jätab maha“ ning vaadata näkku asjade igavesele kordusele ning leppida sellega.

Seda etappi meie elus võib nimetada kingituste ajaks. See on aeg, mil võib oma vanematega saavutada sellise kontakti, mida pole kunagi enne olnud. See on selline mõrkjas õnn, kui saadad lähedast tema teel loojangu poole. Peamine, mida nad meilt vajavad, on soojus, toetus, kohalolu ning mõistmine. See annab ka meile enestele palju. Mida haigemad nad on, seda raskem. Me hakkame endale teadvustama seda, mida varem ei teadvustanud, me avastame iseenda parema poole. See on aga äärmiselt oluline meie eluks, mis tuleb pärast neid.