"Me oleme koos vaid laste pärast... "

 (54)
"Me oleme koos vaid laste pärast... "
Foto: Meisi Volt

Tihti tuuakse toimimast lakanud suhte puhul siiski koospüsimise korral põhjenduseks lapsed. “Laste pärast jäime kokku.” See on kõigile tuttav argument. On ju selge, et lahutuse puhul on kõige suuremateks kannatajateks lapsed. Samas kasvab pidevalt ka lahutuste arv. Leitakse, et kui suhe ikka ei toimi, pole seda mõtet kunstlikult edasi hoida. Tihti on lahutajatel ka lapsed. Mis siis ikkagi õige oleks?

Kas oleks parem laste nimel kõigest hoolimata koos püsida, või on lõpuks ka laste jaoks parem, kui vanemad mõlemat osapoolt kurnavale suhtele lõpu teevad? Alljärgnevalt on juttu kolme naisega, kes on ühel või teisel viisil antud küsimuse ees seisnud.

Merike on kolmekümne aastane kahe lapse ema. Teist korda abielus. “Esimesest mehest lahutamine oli väga valus,” mäletab ta. “Kõige raskem ilmselt oligi see, et me poeg oli nii väike. Mu mees oli väga hea isa, ta oli valmis last imikust peale üksinda hoidma — asi, mis minu arvates meeste puhul just väga tavaline ei ole. Kui me omavaheline suhe ka üsna inetuks kippus, ei tahtnud ma ometi, et mu laps sellepärast oma isast ilma jääks! Sellepärast püüdsin ikka viimase hetkeni suhet päästa, kuid see lihtsalt ei õnnestunud. Aga loomulikult lasin ma neil kohtuda nii palju, kui lapse isa tahtis. Lasen siiani.”

Kui Merikese mees oli lapsesse väga kiindunud, siis tarmuka kahekümne seitsmese Rita lapse isa ei saanud Rita arvates üldse aru, mida ühelt isalt oodatakse. Nemad läksid lahku juba siis, kui nende ühine laps veel aastanegi polnud.“Ta ei saanud aru, et lapse eest hoolitsemine tähendab midagi natuke rohkemat, kui teda õhtul koju tulles kolm korda üles-alla hüpitada ja kord kuus mõni mänguasi osta. Et mult siis mõne oma võla tasumiseks raha küsida. Meie suhtele panigi vist lõpliku põntsu see vastutustundetus, mida ma tema poolt tajusin. Ma ei tahtnud päevade kaupa teadmatuses olla, kas keegi mulle toeks ka kavatseb olla, või on mõni spordivõistlus või sõbrad tähtsamad. Parem olen juba teadlikult üksikema, kuid ma tean vähemalt, mida homne päev toob.”Rita kasvatab oma tütart siiani üksi. Küsimusele, kas ta isal lapsega ka kohtuda laseb, vastab ta jaatavalt.“Loomulikult,” leiab ta. “On ju hea, kui lapsel on isa ikkagi olemas. Ega ma mingi nõid pole, kes isal tütart näha ei laseks. Kui ta ainult ise sellest rohkem huvitatud oleks! Ta on ju muidu päris tore inimene… Ainult ühist perekonnaelu ma temaga elada ei suuda.”

Kahekümne kuuesel Tiinal veel lapsi ei ole. Kuid ta ise on lahutatud vanemate laps. Vanemate lahutuse ajal oli ta viiene.“Ma ei mäletagi aega, millal mu vanemad hästi läbi oleks saanud,” sõnab ta. “Vist ühed esimesed mälestused on sellest, kuidas ema ja isa omavahel tülitsesid. Väga vastikud mälestused. Mäletan kohutavat hirmu, mida nende tülitsemise ajal tundsin.”Tiina pole oma isaga suhelnud. Ta arvab, et isa polnud ise kokkusaamisest eriti huvitatud ja ega ema seda ka eriti soodustanud. Ta usub, et kõikide oma vanemate tülide tagamaid ei tea ta päris täpselt siiani. Oma lastele sooviks ta küll terviklikku perekonda, ent samas arvab ta, et selline perekond, nagu neil isaga koos elades oli, pole mingi terviklik perekond. Sellist ta oma lastele ei tahaks.

Merikesel on nüüd uue mehega teine laps. Mees tema sõnul laste vahel mingit vahet välja ei näitavat. Hoiab mõlemat ühtmoodi ja riidleb mõlemaga ühtmoodi.“Mul on tõesti vedanud,” leiab Merike. “Ehkki mul on kahju, et ma juba kuus aastat tagasi õiget valikut ei teinud. Teiselt poolt — ei või ju teada, mis milleks hea on. Kui ma poleks oma esimest meest kohanud, poleks mul ka seda poega, kes mul on. Seda ma küll ei tahaks!”Poeg oma isaga nii tihti enam ei kohtu. Merikesel on sellest tõsiselt kahju, ent ta leiab, et see on teatud mõttes nagu nõiaring: poeg näeb ju võõrasisa rohkem, kui oma päris isa, isa tajub, et laps on teatud määral võõrdunud, tõmbub ka ise tagasi, laps näeb isa veelgi harvem ja võõrdub veelgi enam. Kurb, ent nii see on. Oma suurt rolli mängib Merikese arvates kindlasti ka see, et esimesel mehel on uus naine. Uus suhe kipub tihtipeale vana varjutama, see mõjub paratamatult ka suhetele lastega.

Kui kodus on õhk ikka paksuks läinud, ei ole seal kellelgi hea olla. Merike tunnistab, et tema jaoks sai otsustavaks see, kui ta ühe järjekordse tüli käigus mehele lapse pissipotiga virutas. Lapse nähes. Laps röökis, tema röökis, mees röökis. Sellised seigad tahaks ta praegu parema meelega oma elust kustutada, ent ta on rahul, et nad mehega rahulikumas õhkkonnas asja arutades ühisele seisukohale olid jõudnud: sellisel kooselul pole enam mõtet. Merike on veendunud, et nende lahkuminek oli ka lapse jaoks parim lahendus. Kui kaks last armastavat inimest ennast lapse juuresolekulgi enam normaalsuse piirides ei suuda hoida, ja see korduma hakkab, pole kooselul enam mõtet. Sellisel juhul on lahkuminek ka lapse jaoks parem kui kokkujäämine.Rita usub, et tema ja ta endise elukaaslase vahel ei tulnud tõsisemaid intsidente eriti tihti vaid seepärast ette, et tema elas oma suuremad tunded lapsega kahekesi olles välja. Tundepuhangud sellest tekkisidki, et kedagi ei olnud vaatamas. “Ma olin vahel ikka päris õudne ema,” leiab ta tagantjärele. “ Ma hakkasin ennast lapse peal välja elama, see oli kõige õudsem. Ma võisin keset tänavat vankrit hullumeelselt raputama hakata, sest tüdruk nuttis, ja sellest hakkas ta muidugi veel rohkem nutma ja mina läksin veel rohkem närvi.” Lahkuminekut ei kahetse ka Rita, sest ta ise hakkas ennast pärast seda otsustavat sammu palju paremini tunda ja rahulikumaks muutus ka laps. Pidevalt nutvast pambust sai rõõmsameelne väike tulesäde.“Isa käib siin küll nagu kuuvarjutus,” märgib Rita. “Ega ma ju tegelikult tea, mida laps temast õieti arvab, meie kooselu ta ju ei mäletagi. Ja ega viieaastane laps ju ei räägi ka, mida ta sisimas tunneb. Väliselt ei tee ta numbrit, ent kardan, et eks ta ikka tahaks, et tal ka oma “päris” isa oleks.” Rahul on Rita sellega, et ta laps on tüdruk. Poisi üksinda kasvatamisel oleks ta ebakindlus suurem, usub ta. Natuke süümepiinu Rita siiski tunneb, sest ta ise on kasvanud vägagi harmoonilises peres ja ega ta väga ette ei kujuta, mis tunne on ilma isata kasvada.

Kui Tiinalt küsida, kui õigeks ta oma vanemate otsust lahku minna peab, jääb ta hetkeks mõttesse. Ta tunnistab, et on küsimuse üle mitmeid kordi mõelnud ja teismelisena heitis ta oma emale isa puudumist päris tihti ette. “Vahel ma kardan, et ma ei oska ka ise korralikku peret luua,” pihib ta. “Mudel ju puudub. Mu emal oli sõpru, aga kedagi, kes isa oleks asendanud, pole mul kunagi olnud.”Aga ehkki ta isa puudumist päris valusana oli tajunud, usub ta siiski, et tema vanemate lahutus oli vältimatu ja õige.“Mul ei ole oma varasest lapsepõlvest ühtegi ilusat mälestust,” sõnab ta. “See, milline närvipinge meil veel tükk aega pärast lahutustki kodus valitses, oli ikka päris hirmus! Ei, seda elu ma küll tagasi pole igatsenud!”

Ühes on kõik naised niisiis ühel meelel — kuigi parim võimalik kodu oleks selline, kus lapsed kasvaksid mõlema vanemaga koos, ei ole kaks vanemat veel terve perekonna tagatiseks. Terve perekonna loob ikkagi kodus valitsev terve õhkkond. Vanemate närvilisust tajuvad lapsed hästi. Ilmselt ei maksa, hambad ristis, alati iga hinna eest hoida kinni põhimõttest, et lastel läheb kindlasti mõlemat vanemat vaja, seda isegi juhul, kui laps näeb oma vanemaid ainult tülitsemas ja ema nutmas. Lahutus on laste jaoks ränk katsumus, ent äng ja hirm, mille põhjustavad vanemate pidevad ägedad tülid, võivad samuti jätta oma jälje terveks eluks. Väikeste laste puhul tuleb arvestada, et kui ema on õnnetu, on ka laps õnnetu. Otsuste tegemisel peaks püüdma niisiis ikka kõigi osapoolte tunnetega arvestada. Laste ja vanemate meelerahu on omavahel vägagi seotud. Ühte vana tõde võib ikka küll alati üle korrata — kui lahkuminek niigi on raske samm, mida enne lõplikku otsust põhjalikult vaagida tasub, siis juhul, kui mängus on lapsed, tuleb endale kõikide argumentide põhjalikuks kaalumiseks veelgi rohkem aega võtta. Siiski — vahel on laste nimel parem lahutada, kui kokku jääda. Raske otsus, aga mõnikord paraku vältimatu.