Me tuleme õhtuks koju
Päike paistis, tegemist oli koduaias palju. Nii me siis toimetasime: omas rütmis, omades mõtetes, eriti omavahel ei rääkinud, aga õhkkond oli hea ja sõbralik.
Kui saaks kuidagi hetke seisma panna, konserveerida ja alles hoida, oleksin seda kindlasti teinud.
Tagurpidi maailm
Ometi oli ta mulle täiesti tundmatu: külm, kauge, tõre ja vaatas mind nagu inimene hüpermarketi kassajärjekorras, võõra pilguga ja täiesti tundetult. Isegi mitte mingisugust uudishimu või kaastunnet mu sinakate silmaaluste või värisevate käte vastu.
3000 päeva on ometi väga pikk aeg, mille jooksul saavad tuttavaks kõik inimese sünnimärgid ja kehaõnarused, hea tuju tekitajad ja halva tuju allikad. Sa tead ja tunned, mida teine sõnatult vaadates mõtleb, miks ta ei taha mõnda inimest külla kutsuda või miks just täna tahaks kodus olla ja lihtsalt telerit vaadata.
Sa oskad tema ootusi täita ja koos unistate ühistest reisidest. Albumid on täis ilusaid mälestusi: ultraheli- ja lasteaiapilte, ülesvõtteid jaanipäevadest sõpradega ning fotosid uue autoga. Kõik, mis mahub viimase kaheksa aasta sisse, on tehtud koos ja mõistmises, et nii jääb.
Ja ometi võib tulla hetk, kui sa usud, et need möödunud õndsad ajad olid unes.
Reetmise valu
Mu südamelöögid tegid rekordi, kui juhuslikult mööduvas autos nägin oma meest naeratamas võõrale kaunitarile. Keerasin auto ringi, jälitasin neid nagu filmistsenaariumis. Parkisin neist eemale, kuid siiski küllalt lähedale, et näha neid käsikäes (!) autost väljumas ja võõrasse korrusmajja sisenemas. See ei ole minu elu! korrutasin endale jälle ja jälle...
Minu elu, eile veel nii normaalne, harmooniline, oli täna ära vahetatud ja täis valu, pettumust, mõistmatust ning suutmatust leida lahendusi. Võtsin endale aega, et aru saada, kas õudusunenägu oli ilmsi või kujutasin reetmist ette. Ja siis mõistsin, et pean paljud asjad ümber mõtlema. Miks sa seda teed? Kui kaua see on kestnud? Mis saab edasi? Kes ta on? Miks? miks? miks? Kõik need vestlused tegid nii haiget, et seda ei saa isegi uuesti meelde tuletada ega kirja panna.
Sain aru, et usaldust, mis tekkis meie vahele vaikselt, ettevaatlikult ja ometi nii kindlalt, oli mu abikaasa reetnud alates viimastest jõuludest. Kaksikelu oli ebaõiglane, aga ta ei tahtnud mulle haiget teha. Ta vajas aega, et endas järeldusele jõuda. Mulle tundus see nii leierdatud ja kusagilt loetud seebikirjandus, et mul läks süda pahaks ja ma oksendasin köögipõrandale. Kui hale...
Elu läks edasi. Etendasime kõrvuti näiliselt rahulikku pereelu, kuid malbe fassaadi taga möllasid tunded, mida ei saa sõnadesse panna.
Päevad olid pikad, ööd veel pikemad, sest und ei olnud ning ihu valutas reetmisest ja teadmatusest. Mõnikord oli ka helgemaid hetki. Siis, kui ümber oli rohkem rahvast ja melu lihtsalt imes endasse, suutsin silmapilguks unustada, et võib-olla juba homme on meie senine elu läbi ja algab uus, abikaasata elujärk.
Ahvatlus aastate tagant
Mis seal salata, ka minul on aastate jooksul olnud ahvatlusi. Töö viis mind taas kokku keskkooliaegse kavaleriga. Käisin temaga mõne korra lõunal ja rääkisime, kuidas on läinud endal ja teistel. Tuttav ja soe tunne voolas soontesse, justkui teistmoodi tegelikkus.
Ühel õhtul sattusime koos üritusele. Kas see oligi nii kogemata, mõtlen nüüd... Sulasin tema heast tantsuoskusest, meid tõmbas teineteise poole ja jõime liiga palju veini. Ma mäletan - ja tihtilugu veel nüüdki meenutan erutusega -, kuidas ta mu õues, teiste vaatekaugusest väljas, surus vastu külma paekiviseina ja suudles nii, et kadus maa jalge alt, tähistaevas pea kohalt ja maailm meie ümbert laskus kaugele udusse. Selles hetkes olime vaid meie, see soojus ja 15 aastat varjus olnud kirge.
Mõnikord, kui ma igatsen liblikaid kõhus ja teistmoodi erutust, tuletan ikka meelde seda pikka suudlust külma paekiviseina vastas...
Teadsin siis ja tean nüüd, et selles oli rohkem intiimsust kui võib-olla sajas vahekorras kokku. Aga ikkagi - see oli vaid suudlus. Me vaatasime teineteist vaikides ja teadsime, et järgmine samm on nii ilmne. Ja siis.... me ei teinud seda.
Õhtu lõppes, me läksime oma ellu tagasi. Järgmisel hommikul koduses kohvilauas ei olnudki süütunne nii suur. Olin ju tulnud koju ja justkui midagi polnud juhtunud. Argielu läks edasi. Ka praegu läheb mu veri keema, kui teda näen ja enda vastas põgusalt tunnen. Ma tean, et igal juhul on see ärevus väärt tuhat korda rohkem kui süütunne, mis järgneks temaga magamisele. Jah, mulle meeldivad need värinad, kui ma temaga mõnikord kohtun.
Uuesti koos
Ometi tuli mu päriselu minu juurde tagasi. Minu mees ja tema vaba aeg tulid arglikult tagasi koju, me olime jälle rohkem koos nagu aegade alguses. Ma isegi läksin kaasa tema firma üritustele, mida ma varem kunagi ei teinud.
Hakkasime laupäeviti koos turul käima. Mulle tuli suure üllatusena, et ka mehele see väga meeldis. Imestasime koos, et alles nüüd avastasime niisuguse ühise hobi.
Võõras kaunitar oli meie elust läinud. Oma skeptilisuses uskusin seda alles siis, kui kuulsin mujalt, et ta kolis Iirimaale õppima.
Ma ei ole nii naiivne, et arvaksin, nagu uusi ahvatlusi enam ei tuleks. Paranoilise kahtlustamise ja kontrollimise asemel pühendan ennast aga sellele, et me mõlemad tunneksime: rahulolu endaga ja isiklik õnn on väga tähtsad, samas on ka austusväärne suhe ja kooselu vaid meie endi teha. Võimalus liblikatele kõhus jääb ju alles - seda ei taha ma ära võtta endalt ega mehelt. Peab vaid leidma endas tahtmist ja kainet mõistust tulla õhtuks koju.
